Nädala raamat: Hea algus suvelugemisele
Mario Vargas Llosa “Kirjad noorele romaanikirjanikule”
Tõlkinud Ott Ojamets. Loomingu Raamatukogu 15-16/2011. 96 lk.
Möödunudaastase kirjandusnobelisti raamatu pealkiri mängib Rainer Maria Rilke teose “Kirjad noorele luuletajale” pealkirjale. Seegi raamat on eesti keeles olemas, ilmunud samuti Loomingu Raamatukogus (LR 13/1995). Kuid õigupoolest on too paralleel oluline vaid selles mõttes, et jah, muidugi asetab Vargas Llosa end oma 1997. aastaga dateeritud kirjadega suuremasse kirjanduslikku traditsiooni. Aga lugemise seisukohalt ei ole see tähtis. Lugemise seisukohalt pole tegelikult ka raamatu pealkiri tähtis. Julgen isegi soovitada sellest mitte välja teha: võib see pealkiri ju tekitada mõnes lugejas tunde, et raamat polegi suunatud mitte talle, vaid ainult romaanikirjanikele. Kuid see pole nii: Vargas Llosa teos on suunatud kõigile. Vähemasti kõigile, kellele meeldib raamatuid lugeda.
Ühelt poolt võib neid kirju muidugi vaadelda näpunäidetena noorele romaanikirjanikule, teisalt lõpetab Vargas Llosa teose soovitusega, et “unustaksite kõik selle, mida Te minu kirjadest romaani vormi kohta lugesite, ja hakkaksite viimaks ometi romaane kirjutama” (lk 93) Arvan, et vanameister ei pane pahaks, kui mõelda sõna “kirjutama” asemel sõna “lugema”.
Sest see raamat, mis tutvustab ja selgitab kirjutamise tehnikaid, toob näiteid ja heidab pilgu kirjanikutöö köögipoolele, pole sel kombel mitte ainult – ja võib-olla isegi mitte eelkõige! – kirjutamise õpetus, vaid ta on ka lugemise õpetus. Ja sellisena tõesti huvipakkuv kõigile.
Tekstid on kirjutatud nõtke elegantsiga, kutsuvad lugema, sisaldavad aforistlikke sedastusi ja tähelepanekuid ning jagavad ühtlasi pidevalt lugemissoovitusi: Cervantese, Flaubert’i, Faulkneri, Joyce’i, Cortázari, Kafka ja paljude teiste kirjanike nimed märgib Vargas Llosa ära ühes või teises kontekstis, ühe või teise võtte näitena ning mis tervikuna kõlama jääb, on see, et kõik nad – ja paljud teised kirjanikud – on väärt lugemist. Mitte mingis analüüsivas mõttes, vaid nautimise mõttes. Ütleb ju Vargas Llosa ka ise, et hea romaan on see, mida ei loeta mitte tehnika pärast, vaid selle kiuste: romaani lugedes peab olema tunne, et “ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise…” (lk 64). Ja on näha, et ka “Kirjad noorele romaanikirjanikule” on kirjutatud mõnu pärast: nii kirjutamise mõnu pärast kui ka selleks, et neid oleks mõnus lugeda.
See on just sobiv raamat, millega alustada suvelugemist. See suunab mõtted raamatute, nende autorite ja teoste loomise mõtte peale, muutumata tõsiteaduslikuks ega koormamata erialase ettevalmisuseta lugejat. Väga inspireeriv.
