Võttes kätte Sveta Grigorjeva luulekogu “Kes kardab sveta grigorjevat?” tekib paratamatu assotsiatsioon Edward Albee näidendiga “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Näidend, mis ei räägi üldsegi kirjanik Woolfist, vaid hoopis õnnetutest abieludest.

Sveta pole õnnetute abieludeni (veel) jõudnud. Siit otsast ei saa seega tema luulekogu pealkirja lahti muukima hakata. Kuid seos Albee näidendiga tema luulel ikkagi on. Nimelt on Albee pandud pealkiri tulnud ühest inglise lastelaulust “Who’s afraid of the big bad wolf?”. Albee näidend on inimestest, abielus olevatest suurtest inimestest, kellel on ometigi raskusi täiskasvanuks saamisega.

Sveta ka ei taha seda.

“minuvanused inimesed saavad juba lapsi / ostavad kortereid võtavad liisinguid laene / soetavad igaveseks mööblit panne potte kaasi / vahetavad kolmandat töökohta neljandat meest viiendat naist / koeri ja kasse // mina saan nelja päeva pärast 25 / just viskasin nukud nurka ja alles hakkan vaikselt huvituma poistest”.

Aga ettevaatust! Sveta luule ei ole infantiilne. Vastupidi. Ma ei ole sotsiaalses mõttes midagi nii vihast ja raevukat tükk aega lugenud. Luule on tõhus ja ökonoomne sõnumiedastamise viis. Minul kulub pikk artikkel selleks, et öelda välja sama mõte, mille Sveta annab edasi mõne napi reaga: “üks eelis eestis sündimisel / ja mitte näiteks usas / usas oleks mind lapsest saati mingite pillide peale pandud / ja tembeldatud kas siis / hüperaktiivseks või hulluks / eestis olen õnneks / lihtsalt / venelane”.

Siin on muidugi knihv sees. Eestis on konsensuslikult(?) jõutud tõdemuseni, et “keel on olemise koda”. Sveta “kojaks” on eesti keel. Sellele töötab ent vastu teine sama konsensuslik arusaam, et “sa oled see, mis on sinu nimi”. Grigorjeva seega ei saa kuidagi eestlane olla. Et siis venelane? Mis ja kes ta siis ikkagi on?

Uut tüüpi eesti inimene.

Olen seda tüüpi inimesi püüdnud arusaadavaks teha mõistega “libahundi sündroom”. Vanad germaanlased pidasid ööpäeva ohtlikemaks ajaks hämarust, aega, kui polnud päris pime, kuid ei olnud ka päris valge, kui ei saanud aru, mis värvi, kuju ja olemust on üks või teine asi. See oli lõhe kahe maailma vahel. See oli “hundi tund” – rootslaste vargtimmen. Just siis hiilivad soed metsast välja, deemonid ründavad, unes ilmub painaja. Aga pange tähele! – ka lapsed sünnivad valdavalt just sel ajal …

Kui te kardate lõhesid kahe maailma vahel, siis te peate kartma ka Sveta Grigorjevat. Mina teda ei pelga; ma jooksen temaga ühes karjas. Pealegi on ta luuletajana suurepärane.

Andrei Hvostov