Ise alles kahekümnendates eluaastates, seab Liis sõnu ritta väga vilunult. Kohati tema sõnavalik küll pisut jahmatab, vahel on veidi keeruline ja robustnegi, kuid luuletuse üldpilt jääb rahulikuks ning ilusaks. Ka tasakaalustavad vahepealseid rohmakusi sellised romantilised väljendid nagu “imestad ja pühid silmist päikesepuru”, “naeratad ja vaatad mind”, “uue päeva kardinate võrgulises skafandris lähme ookeani põhja korallidest mööda”. Lihtsate, armsate asjade lahtikirjutamine niivõrd tugevate sõnade abil nõuab kahtlemata omajagu loovust ja andekust.

Kui suurem osa luuletustest on rahulikus toonis, siis leidub ka mõningaid nukramate nootidega ridu, mis enamjaolt jutustavad igatsusest ja truudusest. Osa Kogeri loomingust jätab lugejale ruumi mõelda ja küsida endalt, mida see tema jaoks tähendab. Suurt rolli siinsete luuletuste mõistmisel mängib ka hetkeemotsioon, sest üks luuletus võib kõneleda erinevaid lugusid, tekitada erinevaid tundeid. Fantaasiaruumi avardavad ka pealkirjastamata luuletused, mille puhul pealkirja puudumine jätab otsad lahti teksti eesmärgi osas. Mõtlemis- ja tõlgendamisvõimalused ulatuvad seinast seina. Siinkohal tahaks väga teada autori arvamust selle kohta, mis tunded teda ennast kirjutamisel valdasid.

Võib öelda, et kuigi raamat on liigendatud kolmeks osaks, ei ole siiski kuskil tunnet, et midagi lõpeb või algab. Pigem on kaante vahel lummav ja vaba lõpmatus, mida piirab vaid autori otsus kasutada peaaegu kõigis luuletustes ainsuse teist pööret, sina-vormi. Võib-olla on poeet kellegi kindla peale mõelnud, kuid nagu pealkiri ütleb, on raamatus armastust, tantsu ja kõigele vaatamata siiski ka lõppu. Armastamiseks on vaja kedagi, keda armastada, ja enamik tantsegi on mõeldud kahele ning nagu muinasjuttudestki teada, leiab kõik kord oma lõpu. Liisi esikkogu lõpp on aga mitmetähenduslik – me ei peagi kuhugi jõudma, ehk tõelist lõppu ei pruugi ikkagi olemas olla.