Neljanda seina küsimus

Eestlase suhtumine teatrisse on aupaklik ja respekteeriv. Masohhistlik isegi – küll lubab ta endal saalis silmad kinni siduda, end erinevate tahkete ja vedelate ollustega loopida ja märjaks kasta, küll kannatab ära riigilipu mõnitamise. Makstakse peapesu eest kallist hinda ja ollakse veel tänulikud ka – ikkagi avangard ja tippkultuur. Keegi ei tule selle pealegi, et pimedast saalist lava suunas midagi sarnast üritada. Olen ma vaid korra näinud etenduse peatamist publiku nurina pärast – Karusoo “Kured läinud…” peaasjalikult pensioniealine publik erutus roppude sõnade peale niivõrd, et näitlejad pidid paluma neil saalist lahkuda. 

Von Krahli teatris võtavad Riina Maidre ja Maike Lond kontsertetendusel “Postuganda” neljanda seina publiku ja lava vahelt kohe alguses maha. Flirt publikuga, provotseeriv käitumine, meesvaataja ahistamine sünnib ilma igasuguse vastupanuta, kuniks... üks härra läheb ja vallutab lavaruumi, valib endale parema koha, et noore näitlejanna väljapakutavat paremini vaadelda. See on ju striptiis, küsib neljanda seina rüvetaja. Pervert? Või ikkagi etendusse sisse lavastatud mehepilk, küsib hiirvaikne publik iseendalt. Näitleja ei “kuku hetkekski rollist välja” ja juhatab naudingutele andunud ja oma ihade suhtes ausa härra pilguga uksest välja. Palu, ja sulle antakse, ütleb piibel. Provotseeri, ja sulle vastatakse. Teater, ole valmis, et tomatid, mis lava poole lendama hakkavad, ei ole lavastatud nagu taas von Krahli mängukavva jõudvas “Kajakas”.