Neurootilised armastuslaulud

Ariel Pink

“Pom Pom"

(4AD)

Hea on kuulata Arieli ajal, kui kohe-kohe on algamas ilgelt imalalt reklaamitud kirikutuurid ja suvaliselt kokkuklopsitud duokontserdid. Inimesed on terve aasta sigatsenud, armukesi pidanud, pritsinud üle interneti anonüümset sülge, ajanud kõiki ahju ja nüüd siis püütakse viimase kuuga endale heategevuskõnede ja kirikukontserdil tukkumisega indulgentse osta. Siin on aga parandamatu romantik Ariel Pink. Kiiskavalt sätendav 

drugged up

 

enfant terrible

, kes on vaimustavalt labiilne, tõmmeldes eneseiroonia ja enesehaletsuse vahel, otsides perfektset deiti. “Pom Pom” on nagu kummist seintega tuba, kus sa põrkud ühest seinast teise, põrandalt lakke ja naerad hüsteeriliselt oma sinikate üle.