Ausalt öeldes ei armasta ma Facebooki. Ei armasta seda võõraste ja poolvõõraste laviini, kes tahavad mind oma tuttavaks, ei armasta mõtet privaatsuse uutest piiridest, ei armasta infot kellegi kuramuse pannkookidest ja pohmellidest ega arvutiekraanilt oma ajju voogavat reklaami, vaimutsemist ja infantiilset pläma. Küll aga tunnistan ma selle, infoajastu praeguse etapi monstrumvalitseja jõudu, ja allun talle, olles osake temast ja kirjutades tema sünniloo-filmist “Sotsiaalvõrgustik”.

Õigemini ei kõnele David Fincheri värske film mitte niivõrd keskkonnast nimega Facebook, vaid tema looja Mark Zuckerbergi (Jesse Eisenberg, pildil vasakul) eduloost ning veidrast seltskonnast, kes tema varandusest osa tahavad. Ehk siis sõprusest, võimust ja ahnusest.

Filmi meeldiv pool on hea stsenaarium, mis ei dramatiseeri üle ja loob usutavad, inimlikud teglaskujud. Keeruline lugu on tehtud arusaadavaks, dialoog on tihe ja haarav. Imelaps Zuckerbergi käivitava mehhanismina näidatakse “Sotsiaalvõrgustikus” ihalust kuuluda Harvardi elitaarsetesse klubidesse ning solvumist, et neiu nimega Erika (Rooney Mara) egomaniakaalsete kalduvustega tulevase miljardäri maha jätab. Noormees on küll geniaalne programmeerija, kuid sotsiaalselt ebapädev. (Kurioosne, et tema puudulikud oskused inimsuhetes ja võimetus pidada dialoogi aitasid luua üht tänapäeva olulisemat suhtluskeskkonda.)

Film on ajastatud suurepäraselt ning on sama kärsitu ja enesekindel nagu tema peategelanegi. Zuckerberg saab tuhat dollarit teiselt arvutinohikult, matemaatikatudeng Eduardo Saverinilt (Andrew Garfield), mis on stardikapital tulevasele Facebookile. Kuna Saverin pärast projekti edu ärist julmalt välja puksitakse, kirjutab ta omapoolset tõde paljastava raamatu, millel film põhineb. Värvikad karakterid on jämehäälsed sõudjatest kaksikvennad Tyler ja Cameron Winklevoss (muljetavaldav alfaisaneArmie Hammer kaksikosas), kes ilmusid pärast Facebooki edu välja ja Zuckerbergi kohtusse kaebasid – nende idee oli olnud luua sarmaste põhimõtetega tutvumisportaal ja nad olid mõtet noormehele tutvustanud, et teda oma projekti juurde tööle palgata. Olulisel kohal on filmis ka Justin Timberlake’i (pildil paremal) kehastatud Napsteri leiutaja Sean Parker, kes haistab Zuckerbergi idee geniaalsust ja trügib mehe ainsa sõbra Saverini mängust välja.

“Sotsiaalvõrgustik” on lahendatud ennekõike kohtusaalidraama võtmes, mis töötab hästi – film internetikeskkonna programmeerimisest, kui tahes populaarsest, oleks tavavaatajale talumatult igav. Mitte eriti olulisel kohal olevad naistegelased (enamasti aasia päritolu) on filmis kujutatud üheplaaniliselt, see on tekitanud süüdistusi rassismis ja seksismis, kuid olgem ausad, see lugu ei räägigi naistest, vaid ühikatoas õlut joovast ja arvutis klõbistavast nohikust, kes sai rikkaks tänu ideele, mis sündis vihast ja solvumisest naissoo vastu.

Küll aga võib “Sotsiaalvõrgustiku” nõrga küljena ära tuua tema liigse lihtsuse ja pinnapealsuse, mis kajastub ka selles, et ta jätab vaataja emotsionaalselt üsna külmaks – oluliste kriitikute poolt kõrgesti kiidetud film on täiesti vaadatav (ja ka nauditav), aga kindlasti mitte maailma kinokunsti ajalukku kuldtähtedega kirjutatud meistriteos.

Õnneks mööduvad moeasjad kiiresti. Loodetavasti on Facebook varsti jälle lootusetult out, inimesed ei soiu enam kuskil avalikus ruumis oma unenägudest ja seedekulgla iseärasustest ning elu läheb normaalseks tagasi.