Nupuke Londoni kunstielus: Tallinna tüdruk Aliina Ostrova.
Aliina (21) lõpetas möödunud aastal Londoni maineka ülikooli Central Saint Martinsi kunstikriitika ja kureerimise eriala. Viimased paar aastat on ta korraldanud üritusi eri galeriides, keldrites ja sõprade kodudes ning olnud ülepea aktiivne nupuke Londoni kunstielus. Koos Roy Bundy (tegutsenud ka ansamblis Graffity Island) ja Corey Reidiga (artistinimega Arch M) müdistab ta bändis Hype Williams. Veebruaris plaanib Aliina kokku kutsuda mõned muusikutest sõbrad, et ühes Ida-Londoni galeriis kahepäevane jamsession maha pidada.
Enne intervjuud hoiatab Aliina, et pole aasta aega eesti keeles rääkinud.
Venemaal sündinuna veeretatakse tema Tallinna kodu seinte vahel jutulõnga vene keeles.
Jarvis Cocker, M.I.A ja PJ Harvey on vaid mõned tuntud nimed, kes on oma kunstnikuteed just St. Martinsist alustanud. Kuidas sina sinna sattusid?
Londonisse õppima minek ei olnud eraldi eesmärk ja St. Martinsist ei teadnud ma midagi. Valisin sealt lihtsalt ühe kursuse, et midagi teha.
Üks Tallinna sõber ütles, vau!, sa lähed sinna kooli õppima, lahe kool!
Ma küsisin – on või? Aga tegelikult, kohalikud ütlevad selle kooli kohta: jama! Not enough action, too much talk nagu John Maus laulab. (Naerab)
Mis pärast kooli juhtus? Hakkasid kohe näitusi korraldama?
Lõpetamisejärgse suve veetsin voodis muusikat kuulates. Jõudsin otsusele, et järgmised viis aastat tahan üritusi kureerida. Sündis Ceylan Projects, mille raames korraldan üle Londoni näitusi, ja kui bändiga midagi lindistame, siis laseme selle galerii kaudu välja.
On välismaa muusikaväljaanded juba Hype Williamsi lõhna ninna saanud?
Ega ma väga ei loe neid. Kõiksugused blogid üritavad meile küll silte külge riputada, alguses olime guitar surf, siis stoner jam, siis electro...
Leidsin saidi, kus teie muusikat kirjeldatakse sõnapaariga hypnotic shit.
Esimest korda teie lugusid kuulates joonistus silme ette salajane sekt, kes teostab pimedas koopas oma igapäevast rituaali. Panete kellelegi needust peale?
Ega me ei oska ise ka öelda, mis muusika see on. Mingit kindlat saundi pole plaaninud, kogu asi on kinni meie tujudes. Mõjutused ei tule mitte teistest bändidest, vaid kõiksugustest piltidest, raamatutest ja maalidest. Proovime enda jaoks uut maailma leiutada. Maailma, kus kõik on veider, huvitav ja naljakas.
Soojendasite Ariel Pink’s Haunted Graffitit, kuidas see juhtus?
No big deal! (Naerab)
Minu jaoks oli Arieli Tallinna laiv eelmise aasta muusikaline tippsündmus. Kuidas teie laiv läks?
Meie laiv kestis viis minutit!!! Kes ütles, et laivid peavad kestma kindla aja? Meil ei ole sellist reeglit. Ariel oli laivis imelik, nagu päris rokkbänd. Kogu võlu oli minu jaoks kadunud. Bändis on kõik superhead muusikud, aga tunduvad siiski liiga head tema muusika jaoks.
Kuidas sa juba mõnda aega kestnud lo-fi muusika ja kodulindistamise buumi suhtud?
Mmm, see on haip! Ma arvan, et Ariel ei teinud lo-fi’d meelega, vaid tal lihtsalt ei olnud teisi vahendeid. Wavves teeb ju oma muusikat Garagebändis, ta teeb hi-fi mussi ja hiljem paneb filtrid peale, et tunduks lo-fi. Jama! Kui meil oleks raha ja oma stuudio, teeksime kõige crisp’imat (crisp = selge, terav) muusikat!
Millised artistid sulle lõppenud aastal kõige rohkem muljet avaldasid?
Nite Jewelil on paar väga lahedat lugu. Aga kõige rohkem kuulan endiselt Gang Gang Dance’i ja Magik Markersit – need on kaks bändi, mis pakuvad mulle lõpmatult inspiratsiooni.
Milline on Hype Williamsi tulevik?
Loodetavasti ilmub õige pea meie split 7tolline vinüül koos Londoni tüübi Hounds of Hate’iga. Hounds of Hate on muide the next big thing!
