Festival „Klaaspärlimäng“ kestab ning pakub tõeliseid üllatuspärleid nii esitajate kui esitatava poolelt. Tänaseks näitab festivaliaeg juba viimast kolmandikku ja on mitmeid häid põhjuseid temast juttu teha.

Kunstiline juht Peeter Vähi on tänavust festivali nimetanud interpreedikeskseks ja see on tõsi. Pianist Piotr Anderszewski (Poola), 16-aastane viiulikunstnik Christoph Koncz (Saksamaa), bandoneoni virtuoos Carel Kraayenhof (Holland) ning maailmaeestlased: fagotist Martin Kuuskmann (USA), flötist Marika Järvi (Šveits) ja klarnetist Selvadore Rae(ä)hni (Jaapan)- kõik nad on juba kuulajaid vaimustanud ja Pärnusse toonud tõelist muusikalist maailmahõngu. Teisiti ei saa kvalifitseerida Anderszewski Mozarti d-moll Klaverikontserdi esitust oma kadentsidega ja ainult temale omase, täiesti eriliselt kõlava  puudutusega pianismi. Cristoph Konczi Mozarti A-duur Kontsert meenutas täpselt seda „suure meistri sünd“-elamust, mida kogesin ca 40 aastat tagasi kui esimest korda sama kontserti Tallinnas esitas noor ja tundmatu viiuldaja Gidon Kremer. „Imelapsed“ on reeglina tugeva dresuurilõhnaga, aga suur sündinud talent on see , kes suudab ennast sellise heas mõttes standardkontserdiga maksma panna Euroopa Liidu Kammerorkestri (dirigendita) meistrite seltskonnas . Viiulimäng-see on ju  imelihtne- kuulsin ma publikult ning nii see on tõepoolest kui see on kaasasündinud nähtus.

 Baden-Badeni sümfooniaorkester demonstreeris, miks on maailmas nii kõrgelt hinnatud saksa vaskpillikultuur, kuidas 10 trompetit (Leoš Jana?eki Sinfonietta) ka Eliisabeti kirikus ei lukusta vaid paitavad kõrvu. EL Kammerorkester tõestas , et Haydni virtuoosse sümfoonia ettekandel on dirigent tarbetu kui väljatöötatud ansamblikultuur realiseerub kammermuusikute kõrgtasemel.  Festivali kunstilise juhi Peeter Vähi armastust Pärnu Linnaorkestri vastu (see kord 2 kontserti) võib mõista kui kummardust Pärnule, aga samas ka professionaalset usaldust asetades Pärnu LO euroopa kõrgkultuuri konteksti.

Kuid seda, et Pärnu Linnaorkester lööb publikueduga eelpool nimetatuid, ei saa vist küll planeeritud üllatuseks nimetada. Niisiis kontsert „Ameerika- Põhi&Lõuna“ dirigent Kristjan Järvi, solistid Martin Kuuskmann (fagott) ja Carel Kraayenhof (bandoneon). Kavas Põhjast Samuel Barber (1910-1981) Adagio keelpillidele ja esiettekandena Eestis Charles Coleman´i(1968) „Latarnia“ Kontsert fagotile ja orkestrile. Lõunast Astor Piazzolla(1921-1992) „Aconcagua“ Bandoneonikontsert ja Alberto Ginastera(1916-1983) Süit balletist „Estancia“. Nüüd kavast pisut lähemalt. S.Barberi Adagio on pärit autori keelpillikvartetist ning orketrile on ta seadnud teose ise. Selles versioonis on Adagio kindlasti Barberi tuntuim teos üldse ning käesoleva kontserdi avateosena mõistis publik seda kui kurba kummardust Londoni sündmustele. Professionaalset tähelepanu pälvis Pärnu LO keelpillide intensiivne kõlakultuur ning dirigendi lineaarselt katkematu suhe esitatavasse. Charles Coleman on Järvide helilooja. Paavo Järvi on tema sümfoonia „Streetscape“ esiettekandja ja Kristjan partner „Absolute Ensemble´i“ töös. Muuhulgas on Coleman teinud ka orkestriseade Artur Kapi teosele „Viimne piht“. Martin Kuuskmanni esituses kõlanud Fagotikontserdi kolmeosalisest tulevärgist oli meeldejäävaim bluesivihjeline II osa , finaalgi on efektne rütmimöll, kuid selgelt üleorkestreeritud , kus solist parima tahtmise juures ei pääse löögile. Tõeline möll läks lahti kontserdi teises pooles so Lõuna-Ameerika sektsioonis. Pealtnäha harilik lõõtspill bandoneon on eriliselt müstiliste tämbritega muusikariist ja Kraayenhof haruldane muusik. Tangomeistri Astor Piazzolla tippteose „Anconcagua“(Andide kõrgeim mäetipp) esitus Pärnus oli igatahes parim, mida mina elusalt kuulnud olen.

Tipnes aga kontsert Ginastera gauchokultuurse tantsusüidiga, mille viimane osa Malambo pani publiku möirgama ja sundis Kristjan Järvit küsima: „ Kas te armastate Malambot? Me siis mängime veel korra!“  Vähemalt paari tõelisi gautchoboots´e on Kristjan Järvi ja Pärnu Linnaorkestri koostöö ärateeninud. Braavo!!!