Produktsioon ongi õige sõna teose kohta, kus viie meetri pikkune neljajalgne volask nimega flugerlane satub kaubalasti eksinuna Maal asuva Olümpuse linna kodanikke rappima. Nuhtlusest vabanemiseks palkavad linnaisad planeet Eldoronilt “galaktika detektiivi” nimega Kam Shar, kes ainsana on piisavalt badass, et flugerlast võita. Lihtne, eks? Eks see olegi lihtne lugu. Ah jaa – Kam Shar on mees, kellel on kolm keha. Üks keredest on enam-vähem tavaline inimene, teine tiivuline inimene ja kolmas karu moodi elajas. Kui üks keha on aktsioonis, vedelevad teised kolikambris. Mingis mõttes lahe, aga samas ka turvarisk. Kui mul oleks mitu keha, siis ma muretseks nende pärast, mis parajasti kasutuses pole. Aga Kam Shar ei muretse, vaid jälitab flugerlast.

Eks ta saab lõpuks kurjami kätte ka, aga ei mäletagi enam, kuidas. Pole ka oluline. Oluline on hoopis tunne, mis muutis “Flugerlase” lugemise hüpnootiliseks – ma ei olnud kunagi varem lugenud midagi nii uskumatult halba ja arulagedat! Eks osalt põhjusel, et raamat sattuski mu kätte kohe ilmudes. Olin enne kasvanud nõukogude ajal tõlgitud ulme peal, mille olid minuni toonud Eesti parimad tõlkijad ja toimetajad. Ka eesti keeles kirjastatud ulme valik oli nõukogude korra viljastavates tingimustes suurepärane – tõlgiti tippude tippe, mis siis, et vähe. Aga okupatsioonirežiimi asendas vabaduse režiim, mis on tänaseks rikastanud meie kirjanduspilti kõikvõimalike totruste ja veidrustega. Tegelikult, mõeldes nüüd vanema ja targemana, oli “Flugerlane” ikka päris süütu raamatuke võrreldes järgnenud ja jätkuvalt järgneva pahnaga. Kuid omaaegset tunnet see siiski ei muuda. Veider, neetult veider oli see raamat ikka. Jaan Männiku kummalised pliiatsijoonistused kriipsutavad seda tunnet ainult alla.