Peeter Sauteri jaanijutt: Püha asi
Hommikul olid käe- ja jalalabad jälle surnud – tuimad ja torkisid. Magneesiumi ja muude ainete puudus. Ohter jook viib neid ihust välja. Aga viib ka mürke välja! Vitamiine tulnuks sisse virutada, aga neid enam polnud. Ja vajalik magneesium võtab tablettidena manustades sisikonna sassi. Eks aitab, kui sõrmi ja varbaid liigutada, aga ma ei taht veel tõusta. Unest tuleb võtta, mis võtta annab. Keerasin külge, et kas Laura on veel seal... siis tuleks igal juhul uni tagasi meelitada, et korteris ringi konnates teda mitte segada.
Ei olnud kõrval enam kedagi. Paljas tekinutsak. Ja nojah, Laura padi oli voodijalutsis. Ma olin segikamminuna jälle norsanud. Või haisenud. Või mõlemat. Katsu sa siukse avastuse peale mõtted uuesti peast pühkida ja uni tagasi meelitada.
Haarasin Laura asemel ta teki kaissu.
Tea, kas surmauni tuleb unenägudeta? Juba Shakespeare kartis, et ei pruugi tulla. Ja Kõivu Madis samamoodi. Et nii võibki omadega põrgusse kukkuda. Korra ma seal isegi käisin. Lahustit hingates. Oma sada aastat tagasi, kui teadvust kaotades ühest hetkest enam välja ei pääsenud. Väliselt teadvuseta ja tegelikult vangistatud ühte põrgulikku hetke, mis oli viimane, mida enne pikalikukkumist nägin. Ehk sarnast Kõiv kartiski? Ehk sarnasest paavst Johannes Paulus rääkiski, kui ütles, et põrgu on hingeseisund. Kas paavst oli põrgus käinud?
Oot, kus voodis ma üldse olin? Enda juures või Laura juures? Ega ometi kellegi kolmanda... Ah et enda juures. No siis pidi Laura juba varem minema hakkama. Tööle.
Kas tänaseks mingi plaan ka oli? Mis nädalapäev on? Midagi justkui plaanitud sai?
Ja korraga tuli meelde, et ei olnud mu voodis öösel mingit Laurat olnudki. Me olime juba nädalapäevad nugade peal. Aga padi jalgade juures?
