Pidu Liivimaal ja vägev Tartu
Friedemann Goebel
“Jenast Emajõe äärde. Kirjad kaugetest aegadest”
Tõlkinud Kiira Schmidt. Tartu Linnamuuseum, 2015. 126 lk.
8. oktoobril 1828. aastal lahkus Friedemann Goebel Saksamaal Jena linnast, et reisida Tartusse, kus teda ootas keemiaprofessori õppetool. Pärale jõudis ta oma tõllas, postijaamades hobuseid vahetades, 1. novembril 1828 õhtul kell 9. Jenasse jäi tema naine, kes laste haiguse tõttu ei saanud ühineda, ent pidi järgnema ja seda aastake hiljem ka tegi. Oma reisist kirjutas Goebel naisele kirju, seejärel Tartu oludest: see ei ole räpane kolgas, vaid Jenast õpetatumgi paik.
Nüüd saab neid kirju eesti keeles lugeda. Need annavad pildi ühe saksa professori mõttemaailmast, ent ka tollaste Saksamaa, Preisimaa, Kuramaa ja Liivimaa oludest. Rahulikul moel, aga seda värvikamalt. Üks teema on tervis: see püsib. Igatsus abikaasa järele avaldub üsna argiselt. Muu on olud.
Reisides professoriga kaasa, saame haruldase võimaluse näha, kuidas Saksamaa muutub Liivimaaks, Jena Tartuks. Goebel on pähe võtnud, et ees ootab tore tulevik, ja nõnda ta oma keskkonda ka näeb. Kuramaal on olud paremad kui Saksamaal, postipoisid kiiremad, toit parem, Liivimaal vaesust pole, talupojad on viisakad ja puhtad. Kohale jõudnud, alustab ta loenguid, saab Saksa oludega võrreldes tohutu toetuse Vene keisrilt, mis lubab tulevikus luua Euroopa parima keemialabori. Üliõpilased võtavad ta loengud vastu heakskiiduhüüetega. Ta tahab usinalt teenida uut riiki.
Kõige meeltliigutavamas kirjas loeb ta kokku Tartu linna vägevuse kahekümne ühes punktis. Väljavõte: kuus arsti, viis ämmaemandat, viiskümmend kaupmeest, viisteist pagarit, kakskümmend üks rätsepmeistrit, seitseteist kingseppa, kolmteist advokaati jne. Vägev, nii nagu korteri otsimise lugugi. Järeldus: “Ma saan igal pool ja igas olukorras hakkama.” Hunte pole, uudised liiguvad. Vastuvõtud, lõunad. Kokkuvõttes väga tervendav lugemine.
Kui ma saaksin olla tegelane Eesti ajaloost, siis seesama jässakas, puhas, viisakas ja mittevaene Liivimaa talupoeg, seismas Tartu tee ääres 1828. aasta oktoobris ja jõllitamas mööduvat Friedemann Goebeli kalessi. Ning siis kõmpimas Tartusse, et üle lugeda, on seal tõepoolest seitse kübarategijat.
