PLAADIARVUSTUS: Illusionismi, trapetsil kiikumist, kübeke klouni

Julia Holter

“Have You In My Wilderness”

(Domino)



Nii umbes 30 aastat tagasi kirjeldas ajalehe Melody Maker kriitik ansambli The Cocteau Twins plaati kui “Jumala häält”. Järgmise nädala numbris naersid mitmed toimetusse kirja saatnud lugejad selles sõnastuse välja kui ülepakutud klišee ja ka bänd ise olevat end imelikult tundnud. Nojah, lugejatel ja bändil oli osalt õigus. Aga kui sa tõesti tahad tunnistada, et on helisid, mille puhul sõnad oma maises madaluses tegelikult ei toimi? Tahad nimetada nimetamatut, kirjeldada kirjeldamatut?

Kas pole Los Angelese lauljatari Julia Holteri muusika puhul välja kujunemas mingi analoogne dramaatiline stseen? Kujundid kuhjuvad ja heidavad end tema jalge ette. Tema muusika tuum öeldakse olevat sügaval, sügavuses eneses. Harduse pühitsetud loor katab maad ja vaigistab uskmatuid. Nüüd tuleb skepsise koht, sest isiklikult muutun alati valvsaks, kui muusikat esitatakse religioosse kogemusena, kehatuna ja maisest maailmast väljapoolsena. Holteril oleksid seega kõik eeldused mulle närvidele käia, kuid miskipärast seda ei juhtu. Ja miks siis? Küllap lihtsalt põhjusel, et ma pole ammu kuulnud midagi, mille disain oleks nii kirurgiliselt peen, mille kiindumus detailidesse nii püüdlikult obsessiivne. Nii ma veel isegi ei tea, mida see plaat ütleb või tähendab – tema kalligraafiline katarsis ise sunnib tarduma.

Kõik ülejäänu siin kirjatükis võikski olla kulgemine ühe loo juurest teise juurde – õpetus sellest, kuidas erilise andumusega kõrvaklappide külge klammerduda, millal hinge kinni hoida, millal vabalt hingata. “Feel You” ja “Silhouette” kõlavad nii, nagu oleks keegi mängutoosi käima lülitanud. Esimeses loos neist kahest markeerivad trummid meloodiat veel veidi nurgeliselt, teises on viimanegi raskus sädeleva meloodia teelt kadunud. Toonilt veidi teisale jäävad Nicot meenutav “How Long?” ja “Night Song” oma jaheda, konstrueeritud paatosega. “Lucette ­Stranded On The Island” on jällegi hoopis ruumiline illusioon, mikro- ja makrodetailide kummaline tulevärk. Holter laulab siin esmalt väga lähedalt, siis upub kõik koorist ja orkestrist koosnevasse laavasse nõnda jäägitult, et kõrv üksikasju kohe ei seleta. Seejärel aga libisevad mööda murtud moega klaver ja taas tulevad trummid, mis lõpu tarvis intensiivsust tõstavad. Ning on veel “Vasquez”, mu isiklik lemmik. Imelik ird-džäss, mille juurde tõeline gurmeekogemus nõuaks ehk veel Miles Davise trompetit.

Aga ma lepin sellega, mis siin näha ja kuulda. Ma lepin heal meelel pealispinnaga, mille all ehk ei olegi midagi, kõige vähem “Jumala häält”. Mis siis ikka, kui “Have You In My Wilderness” olekski plaadina seest tühi ja õõnes, jätaks kogu selle virvarri ilma ebamaise lunastuseta. Võib olla kedagi teist juhatavad need detailid kuhugi sisemise sügavuse juurde, aga kui järele mõelda, siis on Julia Holter samavõrra tsirkus kui kirik. Omajagu illusionismi, küllaga trapetsil kiikumist ning kui loo “Sea Calls Me Home” mänglevaid naeratusi uskuda, siis isegi kübeke klouni.