Plaadiarvustus: King Midas Sound & Fennesz “Edition 1” 
Mul on muusikast kirjutades alati üks põhiline probleem: kuidas tõlkida tõlkimatut. Kuidas leida meloodiatele ja heliruumidele olmevasted. Kuidas arvustuse lugeja kas või pisut kuuleks seda plaati oma peas. Kuna igaühe fantaasia-level’id on erinevad, siis on see muidugi raskevõitu. Väga väikese kujutlusvõimega inimesele tuleks näiteks öelda: kujuta ette, nagu keegi peksaks sind luuavarrega ja kallaks külma Fantat pähe. Pisut tundlikumale ja kultuursemale inimesele piisab võib-olla esoteerilisest vihjest à la “kolletunud helid”. Mõlemad variandid on paraku jamad. Kuulasin seda King Midase ja Fenneszi koostööd ja muudkui mõtlesin (ei saanud isegi päris rahus kuulata), mida sa kirjutad sellisest plaadist, ilma et see oleks mingi muusikakriitiku bullshit. Et teil oleks aimu ülesande raskusest, siis üks kriitik ingliskeelses pressis kirjeldas plaati nõnda: “armastus ja ärevus kliimamuutuse ajal”. Selle kriitiku nahas küll elada ei tahaks. Üks sõna, mis selle plaadiga mul ikka tagasi tuleb, on – okeaaniline, vaatad oma illuminaatorist välja kuskil Põhja-Jäämere naftaplatvormil ja kuulad King Midast. Sama hästi võiks see olla ka stepiline, istud vaikselt jurtas, sööd oma jogurtiollust ja kuulad King Midast. Või miks mitte troglodüütiline, vaatad stalagmiidi kasvamist, lööd metslooma kondiga rütmi ja kuulad King Midast. Aga, liialdades veelgi, kasvatades hüperbooli, silo-dub, kujuta ette, kukud silohoidlasse ja hakkad vaikselt vajuma silomassi sisse, klappides mängib King Midas.