PLAADIARVUSTUS: Kurt Vile “b’lieve I’m goin down...” 
Kurt Vile kuues album “b’lieve I’m goin down...” on väga tasase ja puhta kõlaga plaat. Kuue albumiga on noorest veidrikust, kes ekspressiivselt helisid “lõuendile” loobib, saanud väga teadlik ja lausa metoodiline muusik. Selles metoodilisuses on siiski omajagu katsetusi, kuid kõik see on kolinud alkeemiku punkrist teadlase laborisse, kus iga heli destilleeritakse ja nad ettevaatlikult üksteise kõrvale asetatakse. Selline steriilsus võib esmapilgul mõjuda liiga formaalsena. Kuid kui veidi süveneda, hakkame valemite taga märkama võrdlemisi kütkestavat poeesiat.
Vile ise on öelnud, et tegu on öise albumiga, sest see sai lindistatud siis, kui tema ülejäänud pere magas. Ja see on väga hea võti, tõesti, kogu muusika on öiselt rahulik ja mõtlik. See on huvitav kooslus, sest ei ole masendavalt kurb, kuid ei ole ka ülemäära rõõmus. Vile kõlab nagu elukogenud vanem vend, kes vahel kuulajatele, vahel iseendale nõu annab ja elu rahulikumalt võtma kutsub. Just sellise tunde tekitab albumi lõpuloo “Wild Imagination” refrään, kus akustilise kitarri saatel kordub tasaselt fraas “Give It Some Time”.
Uueks jooneks Vile muusikas on aga klaver, mis nii mõnegi loo veidi souljalt kõlama paneb. Hea näide on siinkohal “Lost My Head There”, mis vaatamata oma lihtsusele jahtroki suviselt uimast valge mehe souli meenutab. Loodetavasti on just see suund, mida Vile järgmistel albumitel lähemalt uurima hakkab.
OTT KAGOVERE
