Plaadiarvustus: Night Beds “Ivywild” 
Night Bedsi esikteos (“Country Sleep”, 2013) kukkus välja kui üks järjekordne My Morning Jacketi laadis indikantri eepos. Keskmisest siiski parem. Kuid eelmist albumit armastanud ja ajakirja Uncut tellijad, on nüüd vastamisi ootamatusega, et Winston Yellen (tema ongi Night Beds) toob lauale plaaditäie neoon-R’n’B’d, mida on keeruline alla neelata kõigil, kes ei talu, kui neile sünteetilist kleepuvat siirupit kurku surutakse. Või mis te arvate vesise trummilöögiga ja uhketel arpedžodel sõitvast “Me Liquor and Godist”? Või siis süntesaatoripilvedes hõljuvast hallutsinatsioon-palvuslaulust “Finished” (kaasas ka imekaunis orkestratsioon) ja ööraadio-ballaadist “Seratonin”, mida esitab eksinud ja õrnake, paiguti AutoTune’is võbisev hipsteripoisihääl.
Winstoni “sad sex jamid”, nagu ta oma loomingu uue palangu ande nimetab, liiguvad R’n’B ja indie ristumise sissetreenitud radadel, aga kui ta kostab ühes loos, tõesti, kui R’n’B mudelis produtseeritud My Morning Jacket (“Corner”) ja järgmises kui osav R. Kelly imitaator, tundub mulle, et ta paneb selles kahe stiili sulatamismängus publikut taas proovile. Nagu tõeline melanhooliameister ja virtuoos elektripillidel. Kusjuures kaks aastat tagasi ei osanud ta kasutada trummimasinaid ega teadnud, kuidas valmistada elektroonilisi biite ja kasutada sämplerit. Lihtsalt kuulas – rängas armastusepurunemise valus – ühel õhtul oma kantrimehelobudikus Kanye Westi “Yeezust” täisvolüümil ja sai valgustatud, et see on nüüd tema tee.
SIIM NESTOR