Plaadiarvustus: Silkie “Fractals” 
Dubstep’i-maailmas džässimõjutusist pakatava bassimuusikaga tuntuks saanud Silkie aka Soloman Rose astus oma kolmanda albumiga seniselt teerajalt kõrvale ja nimetas selle lõpmatu mustri järgi fraktaalseks (esimesed kaks olid vastavalt “City Limits” voll üks ja voll kaks). Mees on me ette asetanud pikad-pikad sünditriibud, mis rullistatud bassikupüüri kaudu paslik kõrva oleks tõmmata. Kui liiga ahneks minna, teevad jutid haiget, kipitades õrnalt trummikilel. Jah, see pole vist korraga otsast lõpuni kuulamiseks mõeldudki. Elektroon-suviselt kõlavate palade taga kostavad luubistatud meelad naishäälitsused. Need peaks vististi kipitust leevendama. Niisamuti nagu erinevad lugude meloodiavärvid, kõiguvad tempodki. Plaadilt leiab kuulamist nii tavaline džinntooniklane kui ka rahvast tantsutav-taltsutav plaadimängur. Või ka inimene, kellele istub täiesti arvestatav gangsta-bass otse kosmosest. Üldiselt valitseb albumil väga viimistletult kõlav, funk-triibustatud ja muidu suvesse meeletult hästi sobiv muusika. Miskit välja tuua on keeruline, aga kui survestatakse, siis “Escape Route” kõlab mõnusasti ülevoolavalt.