“Hullumaja puhvet”

(soundcloud.com/mardikas615/)

8/10

Tartu hiphopjõugu 615 riimisepp Mardikas vastab sooloplaadiga omal moel evolutsiooniantropolooge juba ammu vaevanud küsimusele, kumb sündis enne – kas riim või tekst. Mardika loomingu tulipunktis on mängud sõnumi sisu ja vormiga. Isegi kui heliloome korduvalt heas mõttes kõrva torkab, nagu nostalgiline meloodiasämpel “Kärbsepiitsajumalas” või transsi rammiv bluuskitarri-meditatsioon “Sarimõrvari pealkirjata päevas”, jäävad sellelt plaadilt n-ö kummitama eelkõige intrigeeriv ja/või provotseeriv, sageli kõrgelaubaliselt sümbolitiine ja samas uulitsapoisilikult üleolev või isegi nihilistlikult otsekohene räpp.

“Hullumaja puhvetis” on toorust ja teravmeelsust, ehedat ängi ja eneseiroonilist poosetamist, vabalt voolavat juhuluulet ja filigraanseid sõnapunutisi, mida leidus küll ka juba 615 paari aasta tagusel albumil “Mõistuse kindel osariik”, kuid mis Mardika sooloplaadil kõlavad märksa küpsemate ja vähem juhuslikena. Kui oled üks neist, kellele paljuhaibitud Run the Jewelsi mullune album pettumuse valmistas, soovitan proovida lohutuseks just Mardika loodud oluliselt värskemat kodumaist kraami.

MART KALVET


Nicki Minaj

“The Pinkprint”

(Universal)

6/10

Tõsised räpisõbrad rõõmustavad, et ­Nicki Minaj on teinud lõpuks räpialbumi. Identifitseerib end MCna, mitte kreemikooki meenutava barbie’na, kes tümaka taustal teismelistele vokooderipoppi laulab. Ja see oleks tegelikult päris huvitav, kui Minaj paiskaks meile albumitäie vihast ja radikaalset “Stupid Hoe”-laadset räppi. Kahjuks on aga uuel albumil energia justkui maha keeratud (v.a “Anaconda”). Minaj mõtiskleb oma sassis lähisuhete üle ning jõuab selles nukrameelsuses kulminatsioonini alles albumi lõpulugudes (“Pills and Potions”, “Bed of Lies”). Boonusalbumil, millel veel viis lisalugu otsa kuhjatud, kipuvad aga needki silmapaistvad hetked kaotsi minema, sest lõpuks on album oma 21 looga liiga väsitav.

Nicki Minaji juures oli varem peadpööritavalt põnev see, et iga tema samm oli radikaalselt äärmuslik. Minaji teismelistepop oli nii ebareaalselt üle võlli, nii värvikas, nii suhkrut täis, et mõjus lausa ebamaisena. Seda vapustavam oli see, et too barbie võis silmapilkselt muutuda oma vastandiks – hüsteeriliseks hardcore-räppariks, kelle riimid tilkusid nutikatest roppustest, ja kelle flow väänles ja paindus, kriiksus ja kraaksus eksimatult nagu kellavärk. Kõik see on aga uuel albumil viidud miinimumini. Radikaalsena kõlab ainult “Anaconda” ning roosad parukad näivad üldse kadunud olevat. Kõik see näitab, et Minaj on siiski inimene, mitte pop-utoopia, ning sellisena kahjuks ebahuvitavam kui varem.

OTT KAGOVERE