Plaadinupud: THEESatisfaction, Lordi ja teised
THEESatisfaction “Earthee” (SubPop)
7/10
Afrofuturismi idee viimase 50 aasta muusika kontekstis on olnud ilmselt üks ägedamaid. Ajamasina muusika, mis korraga läheb 3000 aasta tagusesse Egiptusesse ja 3000 aasta kaugusele transgalaktilisse tulevikku. Etioopia esoteeriline gnoosis meets Chicago mustast klaasist pilvelõhkujaid. Idee rütmist ja muusikast kui ajaülesest ja transtsendentaalsest kogemusest on väga köitev, peale selle, et tegelased Sun Ra’st Goldie või Flying Lotuseni on suutnud neid ideid füüsiliselt par excellence ellu viia. Mul isiklikult on väga raske vastu seista, kui selliste kontseptsioonide otsa satun, aga THEESatisfactioni “Earthee” album põleb kuidagi liiga tasaselt, umbes nagu jõulukolmnurk hilisöises aknas. Olen plaati oma kümme korda kuulanud ja ongi selline mõnus tunne, täidab toa pehme eetriga, aga tahaks midagi enamat. Ei ole nagu õiget rütmilist, kosmilist või poliitilist teravnurka. Pigem kuulen siin poeetide-kohviku latte-futurismi. Väikeste nõudmiste korral kiidaksin seda plaati võib-olla taevani, aga kosmos on liiga suur, et esitada väikeseid nõudmisi.
ALEKSANDER T YOSTAFA
Bill Frisell: “Guitar in the Space Age!” (Sony)
Ammu pole üheltki maailmakuulsalt kitarristilt nii igavat plaati kuulnud! 1/10
Priit Hõbemägi
Jethro Tull:“War Child. The 40th Anniversary Theatre Edition” (Chrysalis)
Kui juba vanakraami re-masterdada, siis võiks basse ka juurde keerata! 2/10
Priit Hõbemägi
Noel Gallagher’s High Flying Birds “Chasing Yesteray” (Sour Mash)
5/10
Noel Gallagher on igast olukorrast võitjana välja tulnud. Olgu selleks Oasise-aegsed lahingud Bluriga või jagelused vend Liamiga pärast Oasise koledat lahkuminekut. Nüüd, kui noorema venna Oasise jätkubänd Beady Eye alla vandus – üritades veel, rind haavleid täis, kohati isegi liigse kriitika kiuste edasi rühkida –, avaldab Noel oma teise sooloalbumi ja loomulikult on see automaatselt Briti edetabelite number üks. Enam nagu polekski Noelil seda konkurenti rokkmaastikul, keda üle trumbata. Nüüd jääb suure suuga mancunian’il pilduda vaid solvanguid noorte bändide suunas nagu Alt-J, kes on suisa tänulikud säärase suursuguse tähelepanu eest.
Äkki on Noelil siiski vaja võrdväärset konkurenti, sest “Chasing Yesterday” on nõrgim materjal vanema Gallagheri sulest pärast Oasise sihituid 00ndate alguse tegemisi. See on ammu teada, et Gallagher on taaskasutamise meister. Sissejuhatav “Riverman” algab nagu “Wonderwall”, singel “In The Heat Of The Moment” mängleb nagu, iroonilisel kombel, 90ndate Blur, “You Know We Can’t Go Back” laenab The Who “Substitute’ilt”. Kui aga säärast edasiviivat tungi pole, on tulemus kuiv ja turvaline edetabelirokk.
Kui nüüd võrrelda eelmise omanimelise plaadiga, siis ainus eelis “Chasing Yesterdayl” on, et taustabänd pole enam nii tagaplaanil ja Noel tunneb end stuudios sooloartistina märksa mugavamalt. Parimad momendid on eelmainitud singel ja “The Right Stuff”, mis jääb kuhugi Bryan Ferry ja Paul Welleri soolokate vahele. Halvimatel momentidel laskub ta teda ennast jäljendanud Stereophonicsi taoliste kutirokkarite tasemele (“Lock All The Doors”).
Kahju, et Gallagher ei viinud täide plaani teha midagi eksperimentaalsemat psühhedeelia-pundi Amorphus Androgynousega. Ehk motiveerib teda konkurents? Või seisneb asi siiski selles, et ta on ennekõike lookirjutaja, mitte frontman, ja tal on puudu üks karvane, ätituudiga, võimsa rock’n’roll-häälega laulja? Hmm, kes see võiks küll olla …
SANDER VARUSK
Lordi “Scare Force One” (AFM Records)
6/10
Koomiksikangelaselt mingit erilist sügavust või isiksuse dünaamikat tavaliselt ei eeldata, seega oleks patt ka bändilt, mis koomiksitegelastest kokku pandud, millegi muu kui kord ette võetud vao kündmist oodata. Liigne eemaldumine liistudest võiks Lordi tõsiseltvõetavusele isegi fataalselt mõjuda – kujutage neid endale ette näiteks kantrit või proget mängimas. Viimast muide KISS, kelle kauge vari Lordi tegemistele nii või naa langeb, isegi kunagi üritas; tulemust ei taha keegi meenutada.
Stiilipunktid stiilipunktideks, neist on siiski võrdlemisi vähe kasu, kui latt ise pole kuigi kõrgele asetatud. Kui mitte midagi muud, siis rohkem agressiivsust, kargust ja teravust võiks Lordi rahvalikus metal’is küll olla. Mingeid märke sellest kollektiivi seitsmendal stuudioalbumil kohati isegi leidub, kuid igal järelkuulamisel avastad taas, et kahe kuulamiskorra vahele jäänud aja jooksul on mälu “Scare Force One’i” juba idealiseerida jõudnud.
ANDRI RIID
