02.11.2011, 17:06
Poksifilmis karastub karakter
Miks armastavad filmitegijad ja -vaatajad kõigist spordialadest kõige enam poksi, küsib Raul Ranne.
FOTO:
Ühestki teisest spordialast pole tehtud nii palju filme kui poksist. Massiivse osa moodustab küll kinematograafiline rämps, kuid on ka päris mitu hiilgavat lugu, kaheldamatut filmiklassikat. Miks armastavad filmitegijad poksi? “Noh, eks “Rocky” kindlasti,” vastab mulle suur osa tuttavatest-sõpradest, kellelt kõige vingemate poksifilmide kohta arvamust küsin. Mind ajab see naerma. Isegi kui vestluspartner ütleb täpsustuseks: “See esimene “Rocky” muidugi.” Muidugi-muidugi, ma saan aru, teised, kolmandad… viiendad jne “Rockyd” pole mainimistki väärt. Aga ma pole kunagi aru saanud, milles on ka Sylvester Stallone’i esimese “Rocky”-filmi fenomen. Iseenesest ju kaunis banaalne lugu — pisisulist keskpärane poksija saab ootamatul kombel võimaluse poksida maailmameistritiitlile. Sirgjooneline teekond, mis üsna ühemõtteliselt ette teada kulminatsiooni poole kulgeb. Vürtsi ei lisa isegi arglik lovestory mitte. Mu meelest pole “Rocky” (1976) sugugi parem venelaste 1947. aasta ¬filmist “Esimene kinnas”, mida ühes paljudest meil transleeritavatest vene nostalgiakanalitest hiljuti vaatama sattusin. Samas “Rocky” filmiga seoses saab rääkida mitut legendiväärtusega lugu, millest ehk põhilisim on järgmine: Stallone’i enda kirjutatud stsenaariumi järgi tehtud umbes miljoni dollari suuruse eelarvega film võeti üles vaid 28 päeva jooksul ja sellest sai 1976. aasta suurim kassahitt, mis on tegijatele sisse toonud ühtekokku 225 miljonit dollarit. Hiilgav publikumenu ei pruugi tähendada, et tegu on šedöövriga. Ei saa salata, et “Rocky” sisaldab pauerit, mis tõenäoliselt miljonid jõmmid poksitrenni ajas. Aga see film võitis ka kolm Oscarit, sealhulgas parima filmi ning parima režissööri oma. Miks?