*

Seepärast kiusab mind idee lõpuks ära rääkida umbes kaheksa aasta tagune lugu oma ainukesest kohtumisest Eesti Punase Ristiga.


Ma kujundasin ühe (kultuuri)väljaande kaant. Seal oli mingi nüüdseks unustatud peateema suurelt esitatud, ja all servas midagi stiilis:


+ Jaan Kross Kassaris, 2 Quick Start & Kaplinski Riigikogu päevikud.

Okei, kõik nimed ja teemad muudetud.


Aga lihtne ajakirjakaanekujunduses ikka kasutatav plussmärk (käesoleval juhul pärast kujundaja tööd suvalist punast tooni, fondis Inter­state Bold märk tähendab lihtsalt seda, mis veel ajakirjas on) tundus Punasele Ristile kuri- või väärteona.


Heategevusorganisatsioon käitus nagu äriettevõte, aga natuke veel lollimalt. Ma sain peaaegu ähvardava kõne Eesti Punase Risti tollaselt ja praeguselt juhilt. Et kuis me julgeme kasutada nende logot.


Kas see oli nende logo?


Suvakirjas plussmärk suvapunasena pole siiski nende logo; ja samas ma ei saanud teada, kus üldse on nende stiiliraamat ja logo defineerimine. Mida see juht sel teemal tegelikult teab?



Vist nad ei vastanud. Kohtuasja ka ei tuld. Aitäh. Püüame unustada.


*

Ja praegu ma ütlen neile sõbralikult, et kurat, tehke asju, palun, kui saate, aidake sõjaohvreid, kui saate, küsige abi, te ju oskate, korraldage korjandusi; mitte ärge jamage enam ilmaasjata teemadel, mis kuuluvad disaini või copyright’i asjade hulka. Ma olen kujundustöödes ettevaatlik ja kaastundlik punase plussiga, okei, aga... Hiljaksjäänud mõtteavaldus, aga ikkagi.


*

Ka idee, et kiirabiautod ei tohi enam kanda punast risti, on mu arust näide, kus lömastatakse hea idee või üldkehtiv sümbol. No neil on siis nüüd regionaalhaigla või Falcki logod...


Mida teeb Eesti Punane Rist tegelikult? On see kontor üldse päriselt olemas? Äkki peaks Sotsiaalministeerium talt logo, punase risti, riigi kasuks kui üldtuntud arstiabi ja heategevuse sümboli ära ostma ikkagi?