Merle Karusoo lavastus lööb mastaapse nõuka-visuaaliaga ning julgusega kõnelda häbita ja empaatiavõimeliselt eestluse punasemast palgest. Kui nõukogude sõduri vormi riietatud Juss Haasma võimas kuju juba mitmendat korda langetatud päi hardalt välja valgustatuna pronkssõdur Aljošana lavaäärel seisab, tunnen end provotseerituna: mida kuradit, siin tehakse ju tuima nõukapropagandat? Et viibin juhuslikult Karusoo juubelietendusel, satun tunnistama ka kummastavat õnnitlustseremooniat etenduse lõpus. Sovetlike loosungitega palistatud lava, millel seisavad nõukogude sõdurid, rahvariides neiud ja muidu eesrindlikud sovetid, ning nende ees iseseisva Eesti teatriliidu esimees, Draamateatri direktor ning kultuuriminister Urve Tiidus kõnesid pidamas, tänukirju üle andmas… Tekkis tahtmine end kintsust näpistada või nutitelefonist uudiseid tšekata, nii groteskselt mõjus see punane atmosfäär, seda eriti Ukraina sündmuste valguses.