Rakveres ja rahul
Alustan kaugemalt ja jõuan lõpuks lähedale. Nii geograafiliselt kui hingeliselt jäi kõige kaugemaks see kuulus Bouchra Ouizgueni lavastus "Madame Plaza". Mida need Maroko naised tegid, sellesse ma väga ei suutnudki süveneda, sest nad huilgasid ja tegid vehklevaid liigutusi ja nende paksud ja läikivad tumedad juuksed lehvisid. Selline nuustikutants. Aga enamiku aega nad ikkagi pigem hööritasid, kui tantsisid, ja pigem karjusid, kui laulsid, ja ma seega pigem magasin, kui olin üleval. Pärast etendust kuulsin publiku suust nurinat, et oleks võinud olla ikka mingisugune manualasjal, et mida me just nägime. Ma isegi ei osanud sellisest asjast puudust tunda, sest ükskõik kui palju need teemad, mis ma sealt välja lugesin - feminism, prostitutsioon, transgender jne - võiksidki huvitada, sellises vormis need köita ei suuda.