Seda Maksim Gorki kadestaks

Marusja Klimova

“Siniveri”

Tõlkinud Ilona Martson. Loomingu Raamatukogu 31–33/2014.
184 lk.

Viskasin selle raamatu esmalt ruttu käest ära, sest tekkis tunne nagu kunagi vene ajal, kui jaamapuhvetis Kurzeme-nimelist roosat pekikastet süües kargas lauda koristajamutt ja tõmbas haisva nõudepesukaltsuga üle lauaplaadi ja üle sööjate alumiiniumkahvlite.

Mõtlesin Marusja Klimova teksti lugedes, kuidas seda atmosfääri nimetada, mis valitses kuuendikul planeedist ning mille haiged väädid kosusid jõudsalt ka Eesti NSVs. Kuigi meile meeldib mõelda, et Eesti oli nõukogude Lääs, vohas seesama jälk mentaliteet meie argielus täpselt sama palju kui Moskvas ja Leningradis (olgu-olgu, Peterburis). Inimesed olid alandatud seisundisse, kus rumalus kohtub küünilisusega ning sellest saab normaalsus. Suuremast osast oli kujunemas homo soveticus – tuimaks pekstud, arg, paranoiline idioot.

Kui see kõlab liiga karmilt ning te karjatate siinkohal, et teiega seda küll ei juhtunud, siis lugege Marusja Klimovat. Tema “Siniveri” on võrreldav Kenderi “Iseseisvuspäevaga” (ainus vahe, et Klimova edastab kogu selle sopa ilma vägisõnadeta), ta räägibki samast ajast 1990ndate alguses.

Maksim Gorki kadestaks Klimovat. See oli hea raamat ja kõige parem oli seda lõpuks sulgeda ja tõdeda, et seekord oli see kõigest raamat.