Seisundi nimi on Fosse
“Sügise unenägu”
Autor Jon Fosse. Tõlkija Eha Vain. Lavastaja Madis Kalmet. Osades Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Aleksander Eelmaa, Piret Kalda.
Esietendus Tallinna Linnateatri Põrgulaval 7. märtsil 2015.
Mõnikord jääb teatrisaalis istudes aega eksistentsiaalsemat sorti mõteteks. Näiteks Tallinna Linnateatri “Sügise unenägu” vaadates uitasid mu mõtted lavahämarusest (tegevus kulgeb staatilises sügiseses surnuaias) küsimuseni, miks inimesed üldse teatrisse tulevad. See peab olema ikka väga kõva motivatsioon end õhtul kõikide teiste valikute kõrval just teatrisse asutada. Mõnikümmend aastat tagasi seda küsimust ei tekkinud, sest kuhugi minna niikuinii polnud. Või siis mindi vaatama tükke – nagu näiteks “Godot’d oodates” – sellepärast, et seal tõid näitleja sõnad tühjal laval vaatajale külmavärinad ihule. Siiamaani mäletavad minu põlvkonna inimesed kolme teetähist: Brežnevi surmapäeva, Indira Gandhi visiiti Tallinna ja Lembit Petersoni lavastatud “Godot’d” Noorsooteatris...
Nüüd käiakse Linnateatris, sest see on must ja in, pileteid sinna saab vaid suure sebimisega ning büroode kohvinurkades on oluline mainida, millised Linnateatri tükid sa juba ära näinud oled. “Rikka rahva salong”, nagu nimetas üks teatraal, kes ise töötab trupis, mille etendustele pääseb väiksema närvikõdiga.
Muidugi peab Eestis lavastama Norra näitekirjanikku Jon Fosset, sest teda lavastatakse praegu igal pool, ta on Ibseni järel enim lavastatud draamakirjanik Euroopas. Tema väärikusest räägib tõik, et Norra kuningas on kirjaniku alalisse käsutusse andnud kuningapalee territooriumil asuva maja (kavaleht ei jäta seda mainimata) – sellist riikliku tunnustuse taset nähti Eestis ehk 1937. aastal, mil riigvanem kinkis poliitikust kirjanikule August Mälgule Lagle talu.
Meil on seni etendatud Jon Fosse näidendeid “Suzannah” (Teater Varius, 2006), “Talv” (VAT Teater, 2007), “Keegi tuleb ju ikka” (Raadioteatri kuuldemäng, 2009), “Üks suvepäev” (Theatrum, 2011) ja “Ma olen tuul” (Theatrum, 2013). Liiga vähe – arvestades, et Fosse on kirjutanud ligi 30 näidendit ja paarkümmend luule- ja proosateost.
Püüame Fosse erilisust mõista Madis Kalmeti lavastatud “Sügise unenäo” kaudu. On 21. sajand. Inimesed on eluga võidu joostes unustanud, mis on tähtis. Võib-olla meenuks elu mõte väiksel jalutuskäigul surnuaeda? Ja meenubki. Fosse viib vaataja “rahu ja vaikuse sisse”, öeldes “nappide sõnadega nii palju” (tsiteerides tema tõlkijat Eha Vainu). Fosse ütleb, et ta ei edasta sõnumit, vaid seisundeid ja emotsioone. Emotsioonid paiknevad sõnadevahelises ruumis. Erinevalt kirjanikust, kes lihtsalt laotab oma sõnad lugeja ette, usaldades igaühe personaalset unenägu, peab teater sõnadetaguse maailma vaatajale otse silmist sisse mängima. Vaikus peab moonduma igatsuseks, pausid armastuseks, pime lavanurk hirmuks ja ebakindluseks.
Aga meie näeme Linnateatri laval sõnu ja komasid, mis kohmakalt surnuaiapingile pudenevad, selle asemel et tunnetele elu sisse puhuda. Ja hämar ruum on lihtsalt hämar ruum.
Jah, nii on elus mõnigi kord: sa loodad, et paus kannab, ent põrkud vaid millegi suure ootusega. Sa loodad, et just surnuaias tärkab uus elu – aga satud vanaema matustele. Sa loodad, et mälestus muutub hoides kallimaks, aga seda uuesti päevavalgele kraamides leiad vaid veidike butafoorseid sügislehti.
Madis Kalmet lavastajana on aus, ta ei topi lavale rohkem kui ta ise tekstist leidnud on. Aga kas ka peategelane Elmo Nüganeni kehastuses on aus? Raske vastata. Naispeaosatäitja Elisabet Reinsalu mängib naist, kes saab õnne kätte. Aga mis hinnaga? Võib-olla on ta lihtsalt üks järjekordne armas neurootik Reinsalu telegaleriist. Epp Eespäev kehastab suurepäraselt ema kui maiseid väärtusi koos hoidva matrooni arhetüüpi. Piret Kalda õnn ja õnnetus on astuda Eino Baskini kingadesse, st ükskõik mis rollis ta lavale tuleb, oodatakse temalt pisukest (blondiini)nalja. Seda saab ka. Ja Aleksander Eelmaa toimib toimimata, olemata kaotanud grammigi Godot’-aegade suurusest. Selle mõne sammu pärast, mis Eelmaa “Sügise unenäo” hauakivide vahel astub, tasub see tükk ära vaadata.
