Siim Nestori süstik-arvustus värsketele kodumaistele kogumikplaatidele.
“Noise School”
(Trash Can Dance)
Kuraator: Gert “Trash” Moser.
Ja siin on? 14 ühikut eestimaist müramuusikat, artistidelt, keda sa ei julge oma tuppa lasta. Goebbels ja and the Plasmamammoths, näiteks, m?
Kuidas on? Valdavale osale inimkonnast ei meenuta siinsed palad muusikat. Neile, kes oskavad eristada ühe improvisatoorse mürajupi kvaliteeti teise mürajupi omast, istub “Noise School” kosutava ja motiveeriva taustamuusikana näiteks töötegemise juurde. See kogumik ongi mitmepalgelisem ja sellevõrra lõbusam kuulamine kui müraartistide pikad ühele ideele keskendunud teosed, sest kontseptsioonide, saundide, lähenemiste ja lärmi loomiseks kasutatava aparatuuri valik on kordades laiem. Siit rebib välja hüsteerilist kisa ja katkendlikku white noise’i, õdusa templiõhtu drone’i ja isegi midagi tantsima kutsuvat. Mis tähendab – väga tänuväärne töö noise-muusika erilaadsete palgete eksponeerimisel.
Vaata ka: Tõenäoliselt üks inimene kahtleb, kui pakutakse müra, aga loe läbi Trashi ülevaatlik artikkel kodusest noise’ist Müürilehes (www.muurileht.ee/hairiva-heli-anarhia/) ja kui siis ka uudishimu ei liigahta, oled vabastatud. Edasijõudnud otsigu TCD diskograafiast kogumikul esindatud artistide pikad kassetid üles.
“Higha Collection 8”
(Lejal Genes)
Kuraator: Remi Prual.
Mul on üks küsimus: Kas ma mäletan õigesti, et Remi Prual ja tema plaadifirma Lejal Genes on pälvinud kodulinna Rakvere oivalise kultuuritegija tiitli? Või on õiglaselt pärjatud saanud kui Lääne-Viru maakonna teeneline kultuuriedendaja? Või… Selles mõttes, et Rakvere (ja mitte ainult Rakvere) noorte muusikat on Lejal Genes koondanud ja väljastanud juba aastast 1997, kui ilmus plaadifirma käivitanud “Higha Collection 1”.
Mida pakutakse: Nagu “Higha Collectionite” retsept ette näeb – ilmumata ja ilmunud hiphoppi, hip-house’i, suve-reggae maiguga juppe, house’i, tasasemat elektroonikat, grime’i ja urban’it rakverelastelt. Uudisena näide moodsast bluusist (Maja Sõbrad “Potentsiaal”).
Parim: Tõstaks esile etenduskunstniku Henri Hüti kolm pala, kes eristub peajoonest eksperimentaalsemal ja hämaral alal liikujana. Et ta astus üles ka eelmisel Higha-kogumikul, kasutab oma etendustes elektroonilist muusikat, ootaks temalt vaikselt juba tervet ja tervikliku sõnumiga albumit.
“Kohalik ja kohatu 4”
(Seksound)
Kuratoor: Rein Fuks ja sõbrad.
Milleks? Indihelide levitaja Seksound tähistab selle, oma 50. väljalaskega kümnendat tegutsemisaastat.
Kuidas on? No nagu öeldud – antud juhul on tegu pidupäevaga ja pidupäeval pole ilus nuriseda. Eriti kui põhjust pole – 18 pala laias kõlavalikus (kitarre ragistavast ürgindist džäslike elektroonikamaalinguteni) Eesti indit.
Ja parim? Tegelikult tervitaks mitmete päris uute nimede või varem pärisplaatidele mittejõudnud artistide dokumenteerimist ja trükkimist: She Bit Her Lip, Holy Motors, Thea Kristal, Jakob Rosin, Vul Vulpes, Leikki, aga laulaks veel kord ülistust aasta 2014 kõige indihümnimale palale – Jan Helsingi “Hea tuju keeldub lahkumast”. Ja oleks tore, kui kogumik Jan Helsingi möödunudaastast albumit, ilmunud mõistagi Seksoundi alt, alanud aastassegi kaasa tiriks.
