"Ta istub mälupildi sügavuses..."
Toomas Haugi isiklikud mälestused 1960ndate aastate alguse Tallinnast, täpsemalt tema lapsepõlvekodust Koidu tänaval on ühest küljest kordamistund ja teisest küljest nagu näitlik õppevahend umbes samal ajal maailma lapsesilmadega vaadanud inimestele. Ja muidugi suurepärane raamat inimajaloost. Kuigi ma kasvasin üles Nõmmel ja minu raamat kannaks pealkirja „Mööda Vabaduse puiesteed“, siis lapsepõlvemaailmade kattuvus on tähelepanuväärne. Ikka need vanatädid ja onud, hoolitsevad vanaemad, pannkoogid ja soojad supid, tööga hõivatud vanemad, salapärased keldrid ja pööningud, pesuköök, eestiaegsed esemed, tsaari,- eesti- ja saksaaegsed paberrahad, riigilaenu obligatsioonid, head ja „halvad“ lapsed, konfliktid vene poistega, laste "tuppa ajamised", mida mu 89-aastane isa siiamaani meenutab, margikogumine, kodust liiga kaugele viivad ohtlikud seiklused jpm. Stseen koos Tuuli ja Pillega sooritatud Lasnamäe retkest on südantliigutav mininovell - õrn, julm ja unenäoline.
Raamatut lugedes tundsin siirast kadedust Toomas Haugi mälu üle. Kuidas ta on kõik need detailid oma mälust esile meelitanud. Tean küll, et selleks tuleb hoolega mälusahtleid kriiksutada, aga siiski… no täielik respekt.
Toomas Haug on üles äratanud mitte ainult mälestused, vaid ka 1960ndate aastate alguse õhustiku – häbelikult lapsemeelse, natuke kartliku, natuke päikeselise, kuid kunagi mitte liialt usaldava suhtumise maailma. Sest kusagil jutustaja lähedal on alati mingi poolläbipaistev sein, mille taga on vaid veidi üle kümne aasta tagasi lõppenud sõda, täiskasvanute hirmud ja mineviku varjud, tumedad ja ohtlikud.
Ja ma lihtsalt pean siia lõppu tsiteerima Juhan Viidingu luuletust: "Ta istub/mälupildi sügavuses/suure laua taga,/päänupukene paistab üle laua. /---/ Ta puutub kokku kurjaga ja hääga/neil aastatel – – –/Mis nüüd on selja taga./Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni/on helevalge, IGAVENE JUUNI."
