Pealkiri on tabav. 50 minutit jõutrenni, venitus- ja lõdvestusharjutused jäävad kulisside taha. Loodetavasti. Lõpuks valutab vaatajalgi pelgalt kaasaelamisest kõhulihas. Või siis see, mis seal koha peal olla võiks. Fitness on äri. Alates Nike'i tossudest, jõusaalidest ja lõpetades kõikvõimalike lihast kasvatavate ja kõhnuda aitavate imesegudega. Trenn kui lõputult korduv protsess ongi lõpuks life project. Täiuseihalus, taluvuspiiride nihutamine, eesmärgi kadumine eluprojekti käigus on selle protsessi kahetsusväärne lisaväärtus.

50 minutit jõutrenni. Nii. Mille nimel? Just. Ma arvan, et sellest too etendus räägibki. Või siis, see ongi eesmärk, et meil tuleks meelde, et kunagi ammu oli eesmärk olemas. Nüüd on aga vaid toenglamang ja hüppenöör ja...

Seda etendust pole mugav vaadata. Tahaks püsti karata ja "cut" karjuda: palun ärge piinake ennast, palun saage aru, et me oleme juba aru saanud. Saavutamise tuhin aga süstib adrenaliini, mis kütab ja kütab ja kütab. Lisaks veel moodsas ühiskonnas hakkamasaamiseks vajalik multitasking ehk võime kõhulihase trimmimise ajal inglise keele ebareeglipäraseid tegusõnu omandada.

Nõnda tõusebki too higine rassimine allegooriaks ühiskonnast, kus arvatakse, et elu ongi harjutus ja peaproov millegi suure jaoks. Ja see suur kaotab tegelikult higi ja pisarate valamise käigus tähenduse, ning oluliseks saabki harjutus ise. Harjutuse aina perfektsem sooritamine ja lae kõrgemale lükkamine. Kuni lõpuni. Küsimus on, millise.

***

Esimest korda elus loen ma Kanuti Saali kavalehelt teksti, mis minuga kõneleb: "Taluvus põhjustab sõltuvust. Eneseületamisel on joovastav järelmaitse, mis loob eufoorilise illusiooni oma piiride lõpmatu kasvatamise võimalikkusest. Kuid sihikindlus ei jäta ruumi kaemustele ega kõhklustele, sest mõtted ja taju on asunud ühe kinnisidee teenistusse. Saabub teatud sisemine tühjus, kus hüljatakse kõik sekundaarne. Teel eesmärgile kehtestub uus tunnetuslik mõõde. Algne siht minetab oma tähenduse ja protsessist nesest saab eesmärk."