TEISE-EETIKA JA FUNDAMENTALISMI UMMIK
Fundamentalism näib kuuluvat tänapäeva monoteismi juurde peaaegu kohustusliku kaasaandena. Ükskõik, kas me teda tunnustame või ei, aga ta on olemas; kuigi monoteistliku pärandiga kultuurid võivad olla omavahel konfliktis (näiteks kristlus ja islam), ilmub fundamentalism nende rüpest üllatavalt sarnasena. Modernsus ja fundamentalism on nagu sukk ja saabas, ühe levik toob kaasa teise ja tekitab sarnaseid sümptomeid isegi kultuurides, mis traditsiooniliselt ainujumala-usku ei tunne.
Fundamentalismi esimeseks tunnuseks on usk pühakirja, “raamatusse”, mida usaldatakse tingimusteta ja mis oma muutumatu tõega tänapäevale vastandub. Pühakiri eraldatakse kõigist teistest tekstidest, ta asetatakse hoopis teisele tasandile ega ole enam lihtsalt “raamat”, vaid millegi kõrgema kehastus. Tekstikriitiliste meetoditega ei tohi talle läheneda (vrd skandaale Koraani ajaloolise hindamise pärast), selle asemel tuleb hoolitseda, et pühakirja mõistetaks õigesti ja joondutaks selle järele. Vahe “õigete” ja “eksinute”, usklike ja paganate vahel teravneb. Kes ei ole meie poolt, see on meie vastu – see fanaatikute tunnuslause kehtib fundamentalisti jaoks isegi siis, kui ta seda avalikult välja ei ütle. Seejuures on fundamentalisti vaatepunktist alati just tema pühakiri õigluse, sallivuse, vägivallatuse, vabaduse jne kehastus. Kui ka praktika räägib sellele väitele vastu, on see ometi endiselt tõsi, sest mingid ajaloolised muutused ei väära pühakirja sõnumit.
Emmanuel Lévinasi “Raske vabadus” (1963) ei ole ehk esimesel pilgul päris tavaline fundamentalistlik teos. Lévinas on ju tuntud ennekõike oma eksistentsialismi-mõjulise eetikaga, mille tuum on küllaltki lihtne: eetika aluseks on subjekti näost-näkku suhe taandamatu Teisega, “alasti inimnäoga”, mis teeb võimatuks Teise kohtlemise asjana. Suhe Teisega on tähtsam fenomenoloogilisest intentsionaalsusest, millel põhines Lévinasi mõjutanud Edmund Husserli subjektikäsitus. “Teine ei esine mitte nominatiivis, vaid vokatiivis. Ma mitte lihtsalt ei mõtle sellele, mis tema minule on, vaid samuti ja samal ajal, ning koguni enne seda, ma olen temale.” (Lk 24) Filosoofiliselt võttes võiks niisugune käsitus olla pluralismi alustala, viies meid kõigi erinevuste tunnustamiseni ja välistades vägivalla.
Paraku on Lévinasi tegelik maailmavaade pluralismi otsene vastand. Teise “tervitamine” ja tema “silmavaate vaatamine” ei tähenda Lévinasi jaoks sugugi, et maailma edaspidi nähtakski taandamatu paljususena. Tõsise fundamentalistina lähtub Lévinas ühe religiooni, ühe ilmutuse ülimuslikkuse ideest, distantseerudes otsustavalt ka kristlusest, mida ta judaismi kõrval kahtlemata muudest paremini tunneb. “Meie tunneme kristluse vastu täielikku sümpaatiat, aga see piirdub sõpruse ja vendlusega. See ei saa muutuda isaduseks. Me ei saa tunnistada last, kes pole meie oma. Me protesteerime tema pärimusnõudluse vastu” (lk 107). Suhtudes kristlikku religiooni küllaltki vaguralt, muutub Lévinas aga märksa pateetilisemaks, kui asi puudutab kristlikku kultuuri: “Juutide sekkumine Euroopa riikide rahvuslikku ellu on pannud nad hingama kristlusest läbiimbunud õhku. Ja see tähendas ristimisi. Mitte naaberkiriku küree pole pööranud meie lapsi ja vendi oma usku, need on Pascal, Bossuet, Racine, need on Chartres’i ja teiste katedraalide ehitajad. Poleks tohtinud jätta meie lapsi nendega üksi ja relvituna.” (lk 284) Kuna Lévinasi meelest just “kõikjale levinud kristlik kultuur... annab kristlusele tema jõu”, kuulutab Lévinas oma üleolekut igasugusest kultuurist: “Me oleme ainsad maailmas, kes ihkavad religiooni ilma kultuurita.” (lk 284)
Niisama pehmelt ei suhtu Lévinas siiski kõigisse kultuuridesse. Astudes väljapoole kristluse piiramisrõngast, omandab tema fundamentalism hoopis agressiivsema tooni. Rünnates monoteismist väljapoole jäävat pühadust, “paganluse üleajalist võlu” ja “infantiilset väärjumalatekultust”, kirjutab Lévinas: “Maailmast läbi imbuv pühadus – judaism polegi ehk muud kui selle eitus. Laastada pühad hiied – me mõistame täna selle nõndanimetatud vandalismiakti puhtust. Asjade müsteeriumil põhineb kogu julmus inimese vastu.” (lk 266) Tsitaat on pärit hüperboolse pealkirjaga esseest “Heidegger, Gagarin ja meie”, ning muidugi on Lévinasi paatos siin suunatud Heideggeri olemisekäsituse vastu, aga ometi reedab tema hooletu väljendusviis palju enamat. Esiteks, “pühad hiied” ei ole ju “asjad”, vaid rituaalsed ühendusteed, mille kaudu kinnitatakse inimese kuulumist eluslooduse pidevusse, kosmilisse tervikusse; ja teiseks, nende “laastamine” pole lihtsalt “vandalismiakt”, vaid genotsiidi algus. Kas Lévinas tõesti arvab, et “pühas hiies” ei oleks ühtegi Teist, kelle “alasti inimnäoga” laastaja võiks silmitsi seista? Või on see kõik tema jaoks ainult romantiline stamp, muuseumis nähtud pilt, ooperilava dekoratsioon?
Selle paradoksi toob veel selgemalt esile viimane, absurdselt kõlav väide, et “asjade müsteeriumil” põhinevat “kogu julmus inimese vastu”. Nii hõlpsat seletust kogu inimestevahelisele julmusele võib küll uskuda ainult ideoloogiast pimestatud propagandist. Lévinasile on seda muidugi vaja selleks, et tõestada “oma” religiooni ainuõigsust, eraldada see lõplikult kõigist alternatiividest, eitada selle ajaloolist põlvnemist, tingitust, heterogeensust. Tema “pühadus” peab täielikult erinema kõigist muudest ja tema “jumal” kõigist jumalatest: “Juudi Jumal ei ole jäänuk müütilistest jumalatest... Pühaduse suhtes, mida need jumalad kehastavad, on monoteism ateism.” (lk 34) Nüüd võiks tekkida kiuslik küsimus, miks tuleb sel juhul jääda religiooni ja religioonituse vahele, kui võidaks teha ka järgmine samm ja astuda monoteismistki välja, täielikku valgustatud ateismi? Kuid Lévinasi jaoks on see muidugi võimatu küsimus – kogu tema kõne on ju suunatud ühe, erandliku ja ainuõige religiooni ja pühaduse õigustamisele.
Siit tuleneb juba enesestmõistetavalt, et Lévinas suhtub põlgusega kõigisse ajaloolistesse ja antropoloogilistesse teadustesse. Juba Mooses olevat mõistnud, et tõde ei tohi anda “ei poliitilise ajaloo ega võrdleva etnograafia hoolde” (lk 275). Kultuur, sealhulgas juutide loodud kultuur, on algusest peale ebakindel ja kahtlane; Spinoza on Lévinasi jaoks ikka lihtsalt reetur, kes laskis võõra kultuuri endale liiga ligidale.
Näiteid Lévinasi fundamentalismi kohta võiks tuua veel palju. Kõige olulisem küsimus näib aga olevat see, kas tema eetikat on võimalik sellest ummikust kuidagi ka vabastada? Filosoofiliselt ehk küll. Aga kultuuriliselt mitte. Ma ei näe ühtki võimalust, kuidas säilitada üheaegselt Lévinasi Teise-eetika ja tema fundamentalism, ja minna siis üle inimese vastutusele kogu eluslooduse ees, kokkukuuluvusele teiste elusolenditega, kellest enamikul pole meie jaoks üldse mingisugust nägu? Kuidas tunnistada erinevate kultuuride, usundite ja rahvaste olemuslikku võrdsust? Ometi sõltub just nendest eetilistest põhiprobleemidest meie planeedi ja inimkonna tulevik. Seda on aga võimalik teadvustada alles siis, kui fundamentalismi koorem on õlgadelt heidetud. Ehk, laenates sõnu Salman Rushdie’lt, kelle kokkupuude fundamentalismiga on olnud väga ere ja isiklik: “Kui me lakkame uskumast jumalatesse, võime hakata uskuma nende lugudesse.”
Emmanuel Lévinas “Raske vabadus”
Esseid judaismist.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristiina Ross, Kaia Sisask ja Jaan Undusk.
Vagabund, 2004. 359 lk.
Emmanuel Levinas sündis 1906 Kaunases (mille 100 000 elanikust 40 000 olid juudid) juudi raamatukaupmehe pojana ja hakkas juba kuue aastaselt heebreakeelset piblit lugema. Kodus kõneldi nii vene kui jiidiši keelt. Õppis Strasbourgi ja Freibergi ülikoolis filosoofiat, kus sai mõjutusi Husserlilt ja Heideggerilt. Sai 1931 Prantsusmaa kodanikuks ja avastas 1934 oma ühiskondliku kutsumuse juudina kui alustas tööd Ülemaailmses Juudi Liidus. Teise Maailma sõja ajal oli Prantsuse armee sõdurina Saksamaal sõjavangis, tema vanemad ja vennad tapeti juutidena Kaunases, tema naisel (Viinist päri muusik Raisa) ja tütrel õnnestus end ühes Prantsusmaa kloostris varjata.
Oli 1947-79 Ida-Juudi pedagoogikakooli direktor ning samal ajal filossofiaprofessor mitmes ülikoolis (a-st 1973 Sorbonne´is). Sai 1960-ndail aastail nn juudi maailmakongressidel peetud Talmudi-teemaliste loengutega juhtivaks judaistlikuks filosoofiks. Tema nime viisid laiemasse ringi Sartre ja Derrida. Tema judaismikäsitlustele viitas korduvalt ka paavst Johannes Paulus II. Levinase peateosed on "Totaalsus ja lõpmatus: Essee välisusest" (1961) ja "Teistviisi kui olla ehk üle olelemise" (1974). Suri 1995 Pariisis.
