Toidublogi: Maris Kerge

Maris Kerge (32) on sisearhitekt. Eelmisel aastal asus ta Moskvasse dokumentalistikat õppima ja sai äsja koostöös Erik Norkroosiga valmis oma esimese, Eesti Lugude sarja kuuluva dokfilmi „Elizabethi mänguväljak“. 4aastasest tüdrukust peategelase läbi loodab Kerge vaatajale meelde tuletada, et me täiskasvanutena „päris elus“ mängu ära ei unustaks. Lapsena, kelle vanemad on endised balletiartistid ning kes on enamiku senisest elust koos nendega teatris veetnud, tõstatab Elizabeth küsimuse – milliseid valikuid teeme tõeliselt me ise ning millised on need, millega läheme kaasa ümbritseva mõjul. Filmi linastus 25. veebruaril kanalil ETV2.

Lugude jutustamine

Huvitava looga on mõistagi lihtne köita, aga proovi sa rääkida nii, et lihtne või isegi olematu lugu oleks kaasahaarav! Hea jutustamisviisi kõrval meeldivad mulle hetked, kui jutt ilmub ootamatult, kas pajatab taksojuht midagi või täidab võõras kaasreisija bussisõidu plaanitud une asemel oma köitva looga. Jutustamise meediumidest on kõige mõjusam muidugi kino, aga katsun lugusid ära tunda ka seal, kus nad on abstraktsemad. Muusikateose interpretatsioonis. Arhitektuuris. Moekunstis. Lugu on võimalus elada kaasa, astuda korraks enda elust välja. Ma usun, et ükski lugu ei jõua minuni juhuslikult. Ta räägib tegelikult alati midagi minust endast.

Huumor

Ise naerda armastava, aga naljaoskamatuna mõtlen alatasa, et hea huumorisoon annab elus edumaa. See on vast isegi suurem eelis/ boonus kui näiteks nutikus või käeline osavus. Nendega, kes nalja teevad, tahetakse koos olla. Nad lähevad elust valutumalt läbi. Huumori anatoomia on huvitav. Üks ja sama teatritükk – vahel inimesed naeravad „selleks mõeldud kohtades“, vahel üldse mitte. Praegu, kui olen keskkonnas, kus kõigest verbaalsest alati aru ei saa, on nalja skelett veel ka teistpidi põnev jälgida: on katalüsaator, lause või üksainus lihtne sõna, ja on reaktsioon, naer. Inimesed saavad korraks üheks homogeenseks tervikuks.

Liikumine

Ükskõik, kas tegu on sihipärase punktist A punkti B kõndimise, tervisesörgi või jalgrattasõiduga, liikumine on see, mis hoiab pea selge. Ja vastupidi. Paigalolek, toolil istudes arvutiekraanile fikseerumine viib halvemal juhul ohtlikele mõtteääremaadele.