Ajaloolased, kes uurivad Esimest maailmasõda ja selle põhjusi, seisavad silmitsi tohutu allikate massiiviga, mis on jagunenud paljude riikide arhiivide vahel. Sealt on päris keeruline leida ja välja noppida olulisi fakte, mis ei oleks juba kirjapaneku ajal hinnangulised. Christopher Clarki viited allikatele võtavad ligikaudu seitsekümmend lehekülge raamaturuumist, kuid muudavad tema poolt esitatud seisukohad usaldusväärseteks.

Viimaste ridadega avab autor lugejale ka raamatu pealkirja: „Selles mõttes olid 1914. aasta peategelased nagu uneskõndijad: ettevaatlikud, aga samas pimedad, kes nägid unenägusid, aga jäid pimedaks nende tegelike õuduste suhtes, mis nad maailmale kaela tõid.“

Tahaks väga loota, et tänased suure poliitika tegijad, või vähemalt nende nõunikud, on võtnud vaevaks ajaloolaste uusimate uurimustega tutvuda, et tänagi keerulises maailmapoliitilises olukorras ära tunda, kus jookseb see habras piir, mil sündmuste areng muutub fataalseks. Kui seda ei suudeta, on oodata järjekordset totaalset katastroofi.