Uneskõndijad, kes süütasid tulekahju
Christopher Clark on 2012. aastal ilmunud mahuka uurimuse „Uneskõndijad. Kuidas Euroopa 1914. aasta sõjateele asus“ pühendanud oma kahele pojale, lootuses, et nemad ei pea kunagi sõjaga kokku puutuma. Autori vanaonu Jim oli Esimesest maailmasõjast vabatahtlikuna osa võtnud ja temast jäi järele sõja ajal peetud päevaraamat. Nii on Christopher Clarkil isiklik side oma uurimisobjektiga ja see on ilmselgelt tööle kasuks tulnud. Praegu Suurbritannias elava ja Cambridge’i ülikoolis professorina töötava austraallasest ajaloolase suurteos on pälvinud tähelepanu eelkõige seetõttu, et selles on loobutud seni üldiselt valitsenud seisukohast pidada sõja puhkemises peasüüdlaseks imperialistlikku ja militaristlikku Saksamaad. „Siiski polnud sakslased ainsad imperialistid ega ainsad, kes kannatasid paranoia käes. 1914. aastal sõjaga päädinud kriis oli ühise poliitilise kultuuri vili,“ kirjutab Christopher Clark. Muidugi tõlgiti tema „Uneskõndijad“ kohe ka saksa keelde ning on saanud seal palju tähelepanu ja auhindu. Clark veenab, et välispoliitika ei ole mitte täiesti omaette seisev nähtus, vaid paljuski sõltuv ühe või teise riigi sisemistest oludest. Selline olukord muudab aga välispoliitika ebastabiilseks, mis omakorda toob riikidevahelistes suhetes kaasa lõhe ootuste-lootuste ja tegelikkuse vahel.
Ajaloolased, kes uurivad Esimest maailmasõda ja selle põhjusi, seisavad silmitsi tohutu allikate massiiviga, mis on jagunenud paljude riikide arhiivide vahel. Sealt on päris keeruline leida ja välja noppida olulisi fakte, mis ei oleks juba kirjapaneku ajal hinnangulised. Christopher Clarki viited allikatele võtavad ligikaudu seitsekümmend lehekülge raamaturuumist, kuid muudavad tema poolt esitatud seisukohad usaldusväärseteks.
Viimaste ridadega avab autor lugejale ka raamatu pealkirja: „Selles mõttes olid 1914. aasta peategelased nagu uneskõndijad: ettevaatlikud, aga samas pimedad, kes nägid unenägusid, aga jäid pimedaks nende tegelike õuduste suhtes, mis nad maailmale kaela tõid.“
Tahaks väga loota, et tänased suure poliitika tegijad, või vähemalt nende nõunikud, on võtnud vaevaks ajaloolaste uusimate uurimustega tutvuda, et tänagi keerulises maailmapoliitilises olukorras ära tunda, kus jookseb see habras piir, mil sündmuste areng muutub fataalseks. Kui seda ei suudeta, on oodata järjekordset totaalset katastroofi.