Koos paari võimlemislintidega varustatud totra modern(?)tantsijaga esitasid nad laiendatud ja veelgi kaugemale viiva versiooni oma uuest heliplaadist. Ma ei saa kohapeal – festivalil Primavera Sound, messikeskuses Parc del Fórumis – arugi, kui lummatud ma sellest kontserdist päriselt olen, selle kontserdi helid ja värvid viirastuvad mulle mitmel järjestikusel festivalijärgsel hommikul.

Aga jah, sel hetkel seal festivalil mõtlesin ka Tõnis Kahu öeldule Gang Gang Dance’i albumi arvustuses (vt EE 2. juuni, lk 49). Et väidetud interneti toodetud uus ja oma muusikakultuur alternatiivpopis (vanade ja uute ja stiilide segunemine, piiride ja punktide kadumine) on vaid armas retropsühhedeelne uinumispuhang ja – Kahu sõnad – “sellest ka minu veendumus, et kunagi nõnda populaarne loosung “Death to the hippies!” on aktuaalsem, kui oleks osanud oodata”.

Kui nüüd sõna-sõnalt võtta, siis tähendaks see väga paljude inimeste maha nottimist. Mitte ainult kolmel õhtul Primavera seitsme põhi- ja peotäie tillemate lavade vahele kogunenud 3 x 40 000 inimese ära tapmist, vaid ka kõikide üles astunud artistide lintšimist. Hipidena tunduvad nad siin sõbralikus ja kanepilebrases miljöös kõik. Nii kohalikud noored hipsterid kui musoloogidest 50-midagi briti härrasmehed, nii kurjade metal-T-särkidega kaks kiilakat kui ilma soojust arvestades liiga paksult rõivastunud – triiksärk, vest, kuub, kaabu – nooruk, kes kandis keset folk-laivi enda ees plakatit “Will dance for MDMA”. Ja muusikud. Alates neist, kes andsid oma esimesed plaadid välja 60ndatel – eks-velvet-undergroundlane John Cale mängis kinnises Rockdeluxi saalis ette oma teose “Paris 1919” –, kuni ainsa witch-house-staarini, trioni Salem, kelle debüüt ilmus alles mullu ja kelle kuivjää-suitsu maetud live oli võrratult suvaline, kuid liiga vaikne (hipid ei soovi, et jäme sündisurin läbi ribide võbiseks?).

Ja ma ei räägi seda üksnes rikkaliku menüüga festivalielu eufooriast. See, et piirid on kadunud, et publik ahmib isukalt kõike, et betoonist barjäärid erinevate muusikaliste “traditsioonide” vahel on valutult, märkamatult, kiiremini ja kergemini ületatavad – ja ületatud –, on tõepoolest nii. Popmeinstriim ammutab praegu veel täna hommikul põranda all olnud fidget house’ist ja dubstep’ist. Ja siin hipide festivalil annab ühe mõjusama kontserdi Suicide.

70ndatel kägistasid nad ühelt poolt liiga leebeks ja uduseks, teiselt poolt liiga musikaalseks ja filigraanseks kujunenud hipimuusikat elektroonilise okastraadiga ja prõmmisid talle otsaesisega vastu otsaesist. 20 aastat tagasi pidasin ma Suicide’i veel provokatsiooniks, paroodiaks ja avangard-teatritükiks. Nüüd, siin, tiirutavad ja taarutavad Alan Vega ja Martin Rev kahele vanamehele meeldivalt liiga suurel laval ja ette põrutatud 1977. aastast pärit debüütalbum tundub kõige ehtsam muusika hipide tantsupeolt.

Ja kui põhjalikult Suicide oma punkris hipidele ka lõppu ei kuulutanud, aastal 2011 on nende muusika hipide käes. Vaid mõni tund varem mängis samal – vanemale publikule väga mugaval amfiteaterlikul – Ray-Bani laval psühh-rokk-tandem Moon Duo ja vajutas klahve elektriklaveril sama vähe ja sarnase eneseunustamisega. Suicide’i monotoonsed ja vaid üht meelemärkuse punkti masseerivad süntesaatoripulsid ja uimavokaalid on niisamuti prominentsel kohal Blank Dogsi ja Soft Mooni muusikas ja laivil. Mõlemad hetkel maailma ühe juhtivama indie-firma Captured Tracks artistid (Blank Dogsi ninamees Mike Sniper on ka üks nimetatud label’i juhtidest).

Hipibändina tundub mulle ka PiL. Või siis mängivad nad liiga ludrilt, et postpungi teravused esile tuleks. Hippyshit’a levitab isegi Einstürzende Neubauten. Nende kalk, distsiplineeritud ja minimalistlik muusika ja poosevõtva ja range aksendiga Blixa Bargeld ei ole väga kaugel dramaatilisi trummilööke armastavast ja camp-räppi harrastavast Salemist. Või nagu üks mu fellow-traveller’idest, kes eelmisel päeval Belle and Sebastianiga silmad niiskeks said, Neubauteni metalsete kolksude vahele ütleb: “See sobitub ideaalselt mu kaks ja pool päeva alkoholis ligunenud aju ja meeleoluga” (vt kõigesöömine). Samasuguseid jooni võiks terve Primavera Soundi peamiselt indirokist (tänaste hipide põhimusa) kava täis sodida.

Kõige vähem hipi tundub mulle sel festivalil bänd, kelle poole on pööratud nii Primaveral kui üle maailma kõige rohkem silmasid. Just Barcelonas esimest comeback-laivi tegev britpopsaurus Pulp. 20 000 tantsulööjat ja kaasalauljat “Disco 2000” ajal toovad meelde lihtsalt kõige nõmedama ja sulgunuma muusikakümnendi – 90ndad. See-eest aitab Jarvis Cocker lava ees väriseval kahel noorel kihluda (armastus) ja teeb artistidest kõige olulisema kommentaari samal päeval Barcelona teises otsas toimunud veriste noorsoorahutuste asjus (rahu).

Lähme tagasi Gang Gang Dance’i, nende tänavuse plaadi juba kuulsaks saanud avasõnade “I can hear everything now. It’s everything time...” ja hiphopsensatsiooni Odd Future juurde. Ma ise ei näinud nende Primavera laivi, aga Raul Saaremetsa sõnul oli see väga punk. Agressiivne, provokatiivne. Poliitiliselt täiesti ebakorrektne grupp mustanahalisi LA-lasi. Viimase loo “Kill People Burn Shit Fuck School” ajal ässitasid nad lavale publiku, kes seal hüppas, mässas, “Fuck everything!!” karjus ja poole tehnikast sodiks peksis. Ei ole väga hipi. Aga Odd Future ninamees ­Tyler, The Creator on oma mõjutajate ja lemmikutena nimetanud – Roy Ayersi ja The Neptu kõrval – selliseid nimesid nagu Joy Division, Beach House, Broadcast, Stereolab, Ariel Pink, Toro y Moi jne. Ning nende “Fuck everything!”-show’d nautisid Primaveral samad inimesed, kes mõnulesid Fleet Foxesi leebe ja päikselise folgi taustal.

See “everything time” tähendab kõige armastamise juures ka kõige persse saatmist. Või siis, et eksime osaliste hipideks nimetamisel ja pidamisel.

  • Viis parimat live’i
  • Animal Collective
    Kuigi muusika detailide energia lahtus nii suurel laval (pealaval) esinedes, ei ole pinge selle bändi uute lugude kuulmisest millegagi võrreldav.
  • Suicide
    Delirioosne.
  • Gang Gang Dance
    Nende tänavune plaat võiks tõepoolest kaks korda pikem olla.
  • PJ Harvey
    Ilus, ilus, ilus.
  • Twin Shadow
    Üks nendest momentidest, kui muusika avab end hoopis kontserdil, mitte plaadi pealt.
  • Vaata www.primaverasound.com.