Vaadata, näha ja uuesti vaadata

Millest mõtleb näitleja? Äsja Michael Frayni “Kopenhaagenis” tuumafüüsik Werner Heisenbergina Draamateatri lavale astunud Ain Lutsepp kõneleb Ene Paaveriga.

“Kopenhaagenit” mängides olete publikule äärmiselt lähedal. Kas see ei sega, eriti kui on nii palju pingelist teksti?
Kui tunned, et on õige asi ajada, siis publiku lähedus ei sega. Vastupidi, on lootus, et saadakse paremini aru, eriti kui tajud publiku heatahtlikkust. Kuigi lavastus on küllalt pingeline. Kogu aeg tuleb neil meestel teha valikuid, raskeid valikuid pealegi – aga neil on olemas sõprus, see, mis elus kipub tihtilugu ära ununema. Sest lõpuks – kellega saab inimene rääkida, kui ta raskete valikute ette satub? Sõbraga. Kui üks on ühel poolel, teine teisel – mõista on siis raskem, aga on vähemalt võimalik rääkida, arutada.
Selliseid asju nagu Bohr ja Heisenberg “Kopenhaagenis” saavad rääkida ainult inimesed, kes usaldavad teineteist. Mõistmine on tähtis. Inimesed räägivad tihti, et koos jõutakse mõtteni. See mõte võib olla varem sõnastatud, isegi loosungina olemas, aga minu arust on kõige olulisem protsess, kuidas mõtteni jõutakse. Mis sest, et keegi on seda enne öelnud. Aga kui jõuad olulise mõtteni ja see sõnastub sinu suus, siis taipad – on ühinetud millegi rohkemaga. Ja ei pea mõtlema, kas see on sinu oma või mitte, vaid oled õnnelik, et protsess töötab, mõte liigub ja jõuab sõnastuseni.

Ja publikuni.
Kui publikuni jõuab, on veel kõige parem. Siis tuleb hinge rahu. Sest sa oled midagi jaganud. Teatri puhul ei saa unustada ka harivat momenti – minu arvates on see väga tähtis. Mitte sedasi näpuga näitav, vaid natuke õpetuslik alge. Seda ei maksa alahinnata, see kuulub teatri juurde. Heas etenduses sünnib see ikka.
“Kopenhaagenist” jäi tegijatele rahu hinge?
Mul on hea meel, et me tegime. Ma ei taha öelda, et me tingimata ära tegime – latid võib paigutada erinevale kõrgusele ja võibolla on mõned nii kõrgel, et sa ei ole aimanudki nende olemasolu. Aga näitemängu ruumis ja ajas liikuda – seda me siiski saavutasime. Üritasime, ja hea tahe, üksteist arvestav koostöö on juba ise üks kõige paremaid üritusi. Kui veel välja ka tuleb, siis peab rõõmu tundma.

“Kopenhaageni” teksti esialgse lugemise järel ütlesite, et hämmastav, kuidas suured kirjanikud mõtlevad samadest asjadest – mis mõttes õieti?
Esimest korda loen ma näidendit kui kirjandust, teist-kolmandat korda lugedes hakkab see kõlama kui näitemängu tekst, tekivad teised, juba rolli seosed – mina ja mu roll, suhe teiste rollidega, teiste osatäitjatega, et suhted hakkaksid elama. Läheme üksikasjadesse sisse, peame saavutama, et tekst laval tööle hakkab.
Praegu olen liiga ligi sellele üksikasjade faasile, läheb natuke aega, et uuesti eemalduda. Aga küllap tundsin, et suured mehed jõuavad tihtilugu erinevaid teid pidi, rääkimata et juhuste läbi, samade asjadeni. Ütleme: olemise jaatuseni. Kuidas see oligi – et elu lühike, aga kunst pikk. Et vaatamata kõigile raskustele, mis takistavad sõbralikke, inimlikke suhteid, on ühel hetkel otsustavad just need. Kui sul on, kelle käest küsida – pole üldse oluline, kas vastused sulle meeldivad või ei – aga tähtis on, et tekib protsess, mõtlemine, tegutsemine. Teise poole valmisolek dialoogiks on oluline.

On teil endal elus vaja olnud sellist avatud kuulajat, protsessi käivitajat?
Ei ole mõtet raisata sõprade aega oma väga isiklike muredega. Pealegi, kui me räägime kõigest sellest, mis meid seob ja huvitab, tuleb ka isiklik nagunii välja, ega ennast ei saa ära peita. Oluline, et on, kellega jagada. Ja jagada saab ikka koos elatud elu, koos tehtud tegemisi. Kolleeg, partner, teine näitleja su kõrval – nendega tekib näitlejal üks usalduslik, väga tundlik suhe. See on küll töövahekord, aga samas ka palju enamat.
Aga olen ka kogemustest õppinud, et tööasjades võib teise näitleja maale minna ainult nii palju, kui palju sa oled kindel, et ei eksita tema põhilist enesetunnet. Solvumine on siin väga ligi. Me oleme teistmoodi, kui me teeme oma tööd. Osa, mida sa ise parajasti teed, on sulle väga lähedal, ja sellest lähtudes võid teisele näitlejale märkust tehes tema maa peale minna, teda eksitada ja solvata. Tahtmatult. Keegi kolmas peab vahel olema – lavastaja, kes kõigist asjadest peaks näitlejaga rääkima. P>

Sel juhul peab lavastaja olema näitlejale väga tõsiselt võetav.
Minu jaoks on esimene eeldus igasuguses töös, et me arvestame üksteist kui võrdväärseid. Kui mul on nii tugev eelhinnang, siis ma ei tee seda tööd, loobun. Saan aru, et räägin ideaalist, aga ei saa niimoodi poole hambaga, et ah, teeme kah. Kuigi – on ka seda olnud. Aga need korrad tuleb ära unustada ja edasi töötada.

Eesti oludes on mingi eelhoiak vist vältimatu, kõik tegijad on ju teada.
Me töötame üksteisega väga tihti koos, alateadvuses salvestub, mida keegi sinult konkreetselt ootab. Tahtmatult arvestame, milleks sind truppi võeti, mis ootusi peaksid täitma. Pikaajalistes kooslustes on kvalitatiivne hüpe hulga keerulisem. Arenguks tuleb astuda väiksem samm, aga seda teha on tunduvalt raskem kui astuda üks suur samm alguses. See nõuab teistsugust tööd, pingutust.

Olete Eesti Draamateatris töötanud 22 aastat, kus endast poole nooremate suhtes olete juba vana olija ja Meister. Kuidas algajatele abi ja oma kogemusi edasi anda?
Veidral kombel märkan aja möödumist väga hilja. Järsku avastan, et kuulun hoopis teise põlvkonda. Ülimalt küsitav, millist abi saab üldse anda. Kui ma Draamateatrisse tulin, töötas siin veel mitme vanema generatsiooni suuri meistreid. Kõigil oli midagi, milles ta oli ületamatu. Tuleb lihtsalt  silm lahti hoida, vaadata, ja kui vaja, siis küsida. Hea meelega vastan, kui oskan.
Muidugi on näitlejatel auahnus ja edevus ja muu, mis on selle elukutse juures ja on kogu aeg olnud. Aga üldine soovitus oleks, et on vaja teada, mida sa teatris teha tahad. Silma paista? Või huvitavad sind tunnetuslikud mängud laval, et tekiks elavad olukorrad, mäng toimiks? Tuleb näha, vaadata ja mõista – või kuidas oleks õige järjekord. Vaadata, näha, ja siis uuesti vaadata, et mõista.
Arvan, et mind on kõige enam mõjutanud eeskuju. Mitte et tahtsin kellegi sarnane olla, vaid kuidas keegi on jõudnud nii kaugele, kuidas ta mõtleb, millest ta räägib. Vahel piisab ka sellest, kui vanem näitleja näitab välja oma… poolehoidu. Minul on selline õnnelik võimalus olnud, et mind õpetas Jüri Järvet, aga ma ei saa rääkida, kuidas.
Ma ei ole kunagi mõelnud, et peaksin kellelegi ütlema, tehku nii või naa. Kardan hoopis, et sekkumine eksitab, igal inimesel on mingi väga hell hingemaa ja olen ise kogenud valesti sekkumist. Kui näitleja oma loomingulise ülesandega töötab ja vahele tuleb kas või pisike vale krõks, võib ta täielikult pideme kaotada.

Krõks võib tulla ka suuremas mõõdus kui vaid rolliga toimetulek. Teie kursuselt  (lõpetas 1980) läheb paljudel professionaalses mõttes väga hästi, aga on ka lootusrikkalt alustanud, kuid kõrvale pudenenud, läbi põlenud inimesi.
Läbipõlemine on olnud äärmiselt ligi ka neil, kes püsivad. Minagi küsin endalt tihti, kas ma ei ole üks kopitis, kas aeg ei ole minust mööda läinud, kas mul on midagi jagada! Aga siiski tunnen mõne kordamineku puhul, et on.
Ebaõnnestumist tajun muide väga täpselt, keegi ei pea seda mulle ütlema. Tajun varakult, proovide alguses. Kõik, mida võib lugeda õnnestunuks, on tulnud kergelt. Ja kõik, millega on ülimat vaeva nähtud, on kinni jooksnud. Täidad ainult kohust ja taod endale meelde, et tekst peab kuuldav olema. Aga ma loodan alati lõpuni, isegi kui tean, et sellest tööst midagi ei tule.
Heas etenduses astud lavale, kuuled esimese repliigi – ja äkki muutub kogu närv selleks, et oled etenduses sees ja teed, sul ei ole enam pistmist oma hädadega, tajud, kuidas sõna jõuab partnerini, publikuni, kuidas tuleb vastus… Lihtsalt oled kohal. Aga neil teistel etendustel… sa ei ole kohal, isegi kui skeem töötab.

Kui kellelgi on kriitiline hetk ligi, kas saab kõrvalt teine inimene midagi öelda ja välja aidata?
Öelda võib alati, aga aidata vist siiski ei saa. Kõige hullem, kui inimesel on seesmine tõetunne ja talle valetatakse positiivselt. See on topelt valus. Kui vaatame “Kevade” filmi, siis kõigis neis lastes on veel kõik võimalused olemas. Kõik. Ka lavakooli noortes lõpetajates. Aga kui mõtlen, milline on “Kevade” inimeste saatus, siis… Ma ei tea, miks mõnel tee kinni jookseb. On see lootuse kadumine, eksimine, liiga suured tahtmised, alkohol – mis on enamasti tagajärg, mitte põhjus –, vaimne murdumine?
Tean, et õnne peab olema. Ja sellesse peab uskuma. Ja väikestest asjadest rõõmu tundma. Olin kooli lõpetades 26aastane ja raudselt veendunud, et kui ma kolme või viie aastaga midagi ei ära tee, on mul veel võimalus näitlejatööst loobuda. Kui meie teatrisse tulime, oli meil aega küll. Minu arvates on praegustel noortel vähem aega, tähtajalised lepingud, nad peavad ennast rutem tõestama.
Sain aru, et mul tuleb ühte konkreetset tööd teha, ja et seda hästi teha, pean enne õppima seda, seda, seda. Treenisin, mõtlesin. Näitemänge lugedes kirjutasin neid käsitsi ringi – püüdsin peast teksti kirjutada, et analüüsida repliikide seoseid. Teine oli füüsiline treening, jooksmine ja muu. Lihtsalt, et jõuaks kõike, sest näitlejatöö nõuab tohutult energiat. Ma ei mõelnud, et see annab kohest tulemust, aga mitme aasta pärast järsku tajusin, et sellest oli kasu.

Millest te praegu, oma kogemuse ja staatuse juures, leiate motivatsiooni pingutada? Eriti suures repertuaariteatris, kus rutiin on paratamatu?
Kuulen, et räägitakse mingist staatusest. Ma ei ole kunagi osanud endast nii mõelda. Lähen koju, toon puid, teen igapäevaseid olmeaskeldusi, korraldan ja muretsen, et see osa elust funktsioneeriks – mingisuguse staatuse küsimusega ei ole mul enda jaoks küll tegemist.
Aga küsimuse teine pool – mille najal edasi – on see, millega sa teatris kokku puutud. Näidend, mis innustab, lavastus, mis töötab, looming, mis sünnib. Teatrist saab rääkida väga erinevalt, aga ma ütleksin: see, kui tekib mäng. Selles mängus ei mõelda enam, et mina või sina – aitab jutust ja nüüd oleme sees. Aga seismajäämist kardan küll.
Jüri Järvet ütles kunagi, et mida vanemaks saad, seda raskem on teha. Kui rääkida väga karmilt, siis tuleks enese laadimiseks ennast mõneks ajaks teatrist päris lahti võtta. Etendusi peaks edasi mängima, muidu tunnetus kaob. Peaks õppima, ka teatriga mitte seotud asju. Vaatama palju häid etendusi. Võimalik, et paari-kolme-nelja aasta pärast tekiks uus energia. Pauguga ei käi siin midagi.

Kas üheaastane “Ela ja sära” stipendium ei võimalda ajutist kõrvaleastumist?
Miks ei, see on olnud suur kergendus. Aga kuidas kellelegi – minu meelest toob see ka kohustuse kaasa. Kuigi sellele ei saa kogu aeg mõelda.

Eesti Draamateatri majja on ladestunud lugematud kogemused, mälestused, traditsioonid – on see ühtpidi väärtus, aga teistpidi koorem? Kriitikas kõlab ju hääli, et traditsioonid ahistavad, vaja oleks midagi uut.
Mind ei sega selle maja vaimud – need on head, kaitsevaimud, las nad olla. Kui sa tahad puksida, siis vaimudega on lootusetu seda teha. Meie oleme lihtsalt järg sellele, mis siin enne on olnud. Kui ilmub keegi, kes on lõpuni uus ja samas teab, mis on vana, siis lõhkugu. Aga  ehitagu ka uuesti üles!
Mis puutub eesti ühiskonda üldse, siis me ei saa kõike maailma paska enda peal ära proovida ühel lihtsal põhjusel – meil ei jätku energiat. Eitus neelab väga palju energiat. Konservatiivsus on vahel äärmiselt positiivne – mitte säilitamine hapendamise mõttes, vaid millegi olulise alles hoidmine. Näeksin hea meelega, et vanem ja noorem generatsioon teeksid rohkem koos. Küpse ea kogemust meie ühiskond pelgab, inimesed üldiselt ka kuluvad, kustuvad liiga vara. Vanu näitlejaid on vähe, ja selliseid kooslusi suudavad luua väga vähesed lavastajad.

Mida teha, et Eestis teatripublik ei väheneks?
Ma ei oska muud öelda, kui et peame teatris puutuma asju, mis inimesi huvitavad. Mitte et oleks põnev, vaid mis on oluline. Ja kui me suudame seda hästi teha – ma ei usu, et me võõraks jääme. Tähtis on hästi teha. Ja et tekiks valik erinevate teatrite, teemade, käsitluste vahel. Tuleb otsida ideaalseid koosseise, et ansambel töötaks. Koostöö, koostöö, veel kord koostöö. Olen idealist: kõige olulisem ei ole vaatajate hulk, vaid näidatava kvaliteet. Peame hoolivamad olema, et mida, kellele ja milleks. Ja ikka mõtlema, et meie tegemistes oleks natuke tervendavat.

Ain Lutsepp
Eesti Draamateatri näitleja
Sündinud: 6. mail 1954
Lõpetanud:
1972 Tallinna 10. keskkool
1980 TRK lavakunstikateeder

Preemiaid:
Voldemar Panso preemia 1979
Ants Lauteri preemia 1987
Parim meesnäitleja 1989, 1994
EV kultuuripreemia 1995
Alates 1998 Albert Üksipi ja Rudolf Nuude mälestustaskukella hoidja
Eesti Kultuurkapitali “Ela ja sära” stipendium 2001

Teatrirolle:
Joosep (Raudsepa Vedelvorst, 1981)
Tom (Ayckbourne’i  Norman Vallutaja 1985)
Kapten Keeney (O’Neilli Õli, 1985)
Pozzo (Becketti Oodates Godot’d, 1986)
XX (Mrozheki Emigrandid, 1989)
Juudas (Kalmuse ja Hermaküla Juudas, 1990)
Mees (Kõivu Kokkusaamine, 1991)
Isa (Kõivu Tagasitulek isa juurde, 1993)
Martin Lampe (Kõivu Filosoofipäev, 1994)
Valentin (Puigi Ämbliknaise suudlus, 1994)
Philipp Karell (Krossi Doktor Karelli raske öö, 1994)
Antonio Salieri (Shafferi Amadeus, 1995)
Henry Finnegan (Sabathi Poisid sügisel, 1996)
Ralph Nickleby (Dickensi ja Edgari Nicholas Nickleby elu ja seiklused, 1997)
Serge (Reza Kunst, 1998)
Moondsundi Vassel (Kõivu Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta, 1999)
Karl Orsa (Lindgreni ja Pedajase Mao tee kalju peal, 1998)
Sganarelle (Moli`ere’i Don Juan ehk Sevilla pilkaja, 2000)
Onu George (Frieli Aristokraadid, 2000)
Kenti krahv (Shakespeare’i Kuningas Lear, 2001)
Andres (Tammsaare ja Mikiveri Tagasi Vargamäel, 2001)
Werner Heisenberg (Frayni Kopenhaagen, 2002)

Mänginud kuuldemängudes, telelavastustes (Majesteet seriaalis “M Klubi”), filmides (“Kevade”, “Suvi”, “Sügis”, “Doktor Stockmann”, “Luukas”, “Tulivesi” jt)

Jan Uuspõld
Eesti Draamateatri näitleja:
“Mouhh…  Ja ma olin vait ja vaatasin seda võimsat meest laval ja oleksin tahtnud ka nii teha. See oli “Mao tee kalju peal” proovides, kui Ain tõstis voodilina üles ja lõi alla sellise lajatusega, et sekund vaikust tundus tunni pikkusena. “Nii peaks mõjuma küll,” ütles Ain, ja istus muigvel sui toolile. Kui Ain kord juba naerab, siis on see nii lai, et peaks ulatuma ka minuni, kes ma elan temast kahe kvartali kaugusel. Sellest jätkub siis kõigile. Aini eripära on see, et ta ei anna seda kunagi ära.”

Anu Lamp
Tallinna Linnateatri näitleja:
“Ain on raudselt üks kõige põhjalikumaid, tööd teha oskavamaid eesti näitlejaid, kelle puhul imetled rolli sisse minemise võimet. Selline sammas, kelle olemasolu on teiste jaoks oluline. Ka tema loomingulised kahtlused on oma äärmises kapitaalsuses natuke armsalt naljakad. Ükskord kohtasin Aini ühel kevadhommikul Valdeku poe trepil. Kell oli kuskil 10 kandis. Ja Ain rääkis mulle, mis ta hommikul teinud oli. Ta oli käinud metsa vahel jooksmas, lugenud üht filosoofilist teksti ja töötanud ühe oma poolelioleva teatriteksti kallal. Ja ma mõtlesin, kes eesti näitlejaist hommikul kell 10 millegi võrdväärsega suudaks talle vastata. Meenus Kaarel Karmi kuulus lause: “Kes Karmi tahab üle mängida, peab väga vara tõusma!””

Priit Pedajas
Eesti Draamateatri peanäitejuht:
“Lutsepp on erakordne näitleja. Ta on üks neist, kel pole ampluaad ja kes on eatu. See tähendab, et ta võib mängida kõike. Ta on väga tõsine inimene ja suhtub näitleja kutsesse suure respektiga. Ta loeb palju, ta süveneb igasse materjali väga põhjalikult. Ta on üks neid näitlejaid, keda ma alati imetlenud olen – ta võib mõne repliigi öelda sellise tooniga, et võtab seest õõnsaks. Vaatad teda ja mõtled – kust ta küll selle võtab?” P>

Roman Baskin
kursusekaaslane, Vanalinnastuudio kunstiline juht:
“Ta on olnud vist mu parim lavapartner. Selles mõttes, et ta võtab vaevaks teist näitlejat kuulata ja arvestada, ja samas ei unusta kunagi kindlalt oma joru ajamast. Ühesõnaga: ta on näitemängus väga sees. Oleme koos mänginud Mrozheki “Emigrantides” ja Kõivu “Filosoofipäevas”. Ta on näitlejana mänginud ka minu lavastustes, teatris ja  televisioonis, näiteks “M-klubis”. Ta sobib väga hästi kampa, truppi, sest ta ei karda konkurentsi – vastupidi, talle teeb loominguline pinge heameelt, tema näitlejaenergia läheb siis hoogsalt tööle.”