Vägivaldne Jamaica getoromaan
Maailma suurimad kirjandusauhinnad – Nobeli kirjanduspreemia ja Man Bookeri auhind läksid teostele, mis kirjeldavad suletud kogukondi ja seal toimuvaid jubedusi. Võrdleb Priit Hõbemägi.
Man Bookeri auhind antakse igal aastal parimale ingliskeelsele romaanile ja selle võitjast saab peaaegu automaatselt kirjanduselu superstaar. Tänavu pälvis selle Jamaicalt pärit kirjanik Marlon James (44) romaaniga „Brief History of Seven Killings“ (Seitsme mõrva lühike ajalugu), mille fookuses on 1976. aastal Jamaical reggae-staarile Bob Marleyle sooritatud atentaadikatse enne viimase korraldatud rahukontserti Kingstonis. Marley sai oma kodus haavata, kuid esines siiski. Marlon James kasutab oma romaanis vaid mõningaid fakte sellest sündmusest ja joonistab selle ümber kaleidoskoopilise pannoo vägivaldsest getomaailmast, kus ta jälgib seitsme palgamõrvari elu kuni nende endi tapmiseni. Hoogne romaan on täis slängi, ropendamist ja äärmuslikku vägivalda.
Svetlana Aleksijevitšile Nobeli kirjandusauhinna määramine kuulus pigem poliitika kui kirjanduse mängumaale. Nii nagu kaasnobelist Aleksandr Solženitsõn varem tegeleb ka Aleksijevitš „kadunud aja otsimisega“ endise Nõukogude Liidu territooriumilt ja seda asustanud inimeste hingedest. Ühtlasi püüavad nad mõlemad avada maailma avalikkuse silmi selle ees, mis okastraadiga piiratud kuuendikul planeedist tegelikult toimus. Sest N Liit oli vaba maailma geto. Aleksijevitš kirjutabki raamatus „Pruugitud aeg“: „Kõik me, sotsialismist tulnud inimesed, oleme omavahel sarnased ja erineme teistest inimestest.“ Sellest getost ihaldati kogu hingest välja pääseda. Kuid kas getost on üldse võimalik välja pääseda?
