Vanad asjad värsketele inimestele
Piret Õunapuu
“101 Eesti vana aja asja”
Varrak, 2015. 213 lk.
Alustan natuke kaugemalt. 1983. aastal kirjutas Tiina Toomet raamatu “Vana aja lood”, mis sai kiiresti väga populaarseks nii laste kui vanemate hulgas. See pakkus põneva tagasivaate, kuidas kahekümnenda sajandi algusest kuni 1950ndateni “elati ja oldi, mida söödi, kuidas mängiti, millega sõideti, kuidas jonniti ja tülitseti, kuidas poes käidi, kuidas valetati ja mida suvel tehti ja üldse, mis asi see vana aeg on”. Sestsaadik olen neid “vana-aja raamatuid” alati põnevusega lugenud. Veidike kahtlev olen nõukogudeaegset pioneeriaega käsitlevate teoste osas, aga see sõltub juba sellest, kuidas asjale vaadata. Ega klassijuhataja poolt rinda pistetud oktoobrilapse täheke ei muutnud last tõbiseks ega kurjusepisiku kandjaks.
Piret Õunapuu raamatus selliseid ideoloogilisi köietantse ei ole. See on hea, kui minevikku vaadates pole tagamõtteid. Autor töötab Eesti Rahva Muuseumis, on Eesti Muuseumiühingu esimees ja doktorikraadiga etnoloog. Ühesõnaga – tema tehtud valik on usaldusväärne. 101 vana aja asja hulka mahub tõesti palju – nimekirjas esimene on ohvrikivi ja viimane on uur. Vahele veel näiteks vikat, harkader, korras talu, pastlad, mardihani, pügalpulk, kummut, verivorst, vineerkohver, kiviaed, kosjaviin ja palju muud. Iga artikkel on mahutatud kahele leheküljele koos suure pildiga.
No kes teab, kes või mis on tuhkapoiss? Kui ei tea, siis on paras aeg see raamat avada.
Priit Hõbemägi