Compendium ehk tõlkes “kokkupanu” sisaldab retsepte orduajast. Rohupakkumisi ei ole väga palju, aga ka mitte vähe: igal leheküljel on paarkümmend raviminimetust ühes variantidega, kokku on teoses ligi 200 lehekülge.

Siit leiab rohtusid, mis võiksid sobida veini sisse (kalvados) või on väga müstilised, nagu herba salutaris ehk tervitusrohi, mis on üks palderjani alaliik. Haavapulbrina soovitatakse kasutada punast talki (calx rupri). Kalvadosele järgnevad külmarohud aloe, portulalia, specta, rapitzi ja ptordion. Kui esimene välja arvata, siis tänapäeva ravimimaailmas on need kas tundmatud või tuntud teiste nimede all.

Edasi tulevad tuju parandavad ja küllap ka silmaringi avardavad ained palmia, benesind, evanon ja cannabis, omapäraseks rohuks on concordia, mis võib olla südamele hea.

78. leheküljel lähevad loetelud karmiks kätte ning kasulike taimedena mainitakse ära näiteks celtica ehk Egiptuse lootos või costus, maakeeli lõhna-soojumikas. Kummaline, mida kõike ka toona ei tuntud ja tarvitatud! Kõige üle troonivad aga ülisalapärased herba septa diabolica ehk otsetõlkes “kuradi sulgemise taimed”.

Kõik tulbad algavad eredavärviliste majusklitega ning kirjakuju viitab kiirustamisele. Kui on kiirustatud, siis võis kirjutaja olla doktor Faustuse tüüpi inimene, kes hindas päeva ja tundi. Kui aga kõik on tehtud aeglaselt, rabelemata, järelemõtlikult, siis on kirjutuspuldi taga olnud väga kaugete eesmärkide silmas pidaja, nagu meister Johannes Faber Ristikivi teosest “Nõiduse õpilane”.