Muinasjuttude traditsiooniliselt allaheitlikest ja saatuse tõugatud peategelastest voolis Carter iseteadlikud, uhked ja mõnikord julmad kangelannad, kes tegutsevad seksist ja vägivallast tiines maailmas, mida täidavad inimriietes metsloomad ja loomanahas tarkpead, kes elavad uhketes lossides ja on ümbritsetud sõnulseletamatust luksusest või põhjatust vaesusest, ennastohverdavast armastusest või ääretust julmusest.

Krista Kaera meisterlikus tõlkes raamat on tõeline lugemisnauding, mida tuleks limpsida ennast jõuga tagasi hoides, aeglaselt ja meelalt. Raamat on täis lauseid, mille nimel iga kirjanik võiks surra: “See hommik oli külm, kuid pimestavalt särav ning see lõikav talvine päikesevalgus võis silma võrkkesta vigastada. Puhus tõtakas tuul, mis näis meiega sammu pidavat, nagu oleks see maskiga ja tohutu suur olevus, kes ei öelnud sõnagi, kandnud seda oma mantlipõues ja lasknud oma tahtmist mööda välja, sest see liigutas hobuste lakkasid, kuid ei kergitanud madalike udusid.” Carteri keel on nii pidulik ja barokne, pungil täisverelisi ja eksootilisi lõhnu, maitseid, värve, pilte ja tundeid, et neist kiirustades üle libiseda on lihtsalt patt. Lukulluslik lauseehitus on nagu pulbitsev allikas, mis püüab igast lõigust teha külluslikult kaetud laua kõigile meeltele. Mõnikord sünnitab see vajadust juba loetud teksti uuesti läbi uurida, et ajamääruste ja vaatepunktide džungellikust põimumisest täpselt aru saada. Kuid olulisem on siiski üldmulje, mis õrritab, hellitab ja erutab lugeja fantaasia peidetud soppe ja toob silmade ette muinasjutulisi tegelasi, kohti ja olukordi.