Verise seebimulli puhuja
Jaan Tooming (62) on kontrastide mees. Juba kahekümneselt peeti teda vanaks; nüüd, kuuekümneselt, lavastas ja mängis ta oma lastelasteealistega "Macbethi". On klammerdunud Jumala külge, kuid kasutab ateist Ervin Õunapuu abi, et jumalasõna kuulutajaid sõimata.
Naerab palju, aga võib imeruttu kurjaks saada. Ta on üks viimaseid elus olevaid 60ndate teatriuuendajaid.
Tooming on olnud nelja mängufilmi režissöör ning tahab kangesti veel üht vändata. Veel on ta kahe poja isa. Üks sisukas netiartikkel nimetab teda "Eesti teatriajaloos märgilise tähtsuse omandanud lavastajaks ja näitlejaks". Tooming: "Mulle semiootika ei istu. No mis märk ma olen - komsomolimärk või?"
Kas teie praegune vägev punane habe ja juuksed on rolliga seotud?
See on jah Macbethiga seotud. Varem ma juukseid värvinud ei ole, see on täiesti uus imago.
Väga hea tunde tekitab, sest ma mängin ju põrguvürsti. Tunnen end tõelise põrguvürstina.
"Macbeth" on Shakespeare'i kõige hirmsam näidend.
Seda kardetakse. Inglased ei kasuta pealkirja, vaid ütlevad "see näidend". Ja sellega on tõesti õnnetusi olnud. Meil veel ei ole (jutuajamine toimus 26. novembril. 8. ja 9. detsembri etendused jäidki ära - VM). See on imede ime. Aga äkki juhtub veel midagi.
"Sellel näidendil" on kaks lavastajat: teie ja Anne Türnpu. Kuidas te ülesanded jaotasite?
Anne tegi väga sümpaatse stsenaariumi, kus ta kasutas veidi eeskujuna Jaapani filmilavastaja Kurosawa loomingut. Mina lühendasin ja töötlesin seda töö käigus. Anne on minu jaoks parim partner. Olen eluaeg üksi lavastanud, nüüd lõpuks on mu kõrval inimene, kellega ma saan kõike jagada. Ka lavapartnerina on ta parim.
Kuidas te just NO99-ga kokkuleppele saite?
Siin on väga hea trupp, kes kõlbas meesnõidadeks - sest mul on nimelt meesnõiad. Ma hindan neid noori mehi, nad on fantastilised. Au teatrijuht Tiit Ojasoole, kes on suutnud sellise vägeva grupi moodustada. Kui Ojasoo oleks öelnud "ei taha", siis ma poleks ju tulnud. Mul ei ole juba aastaid nii mõnus möllata olnud.
Kas põlvkondadevahelist mittemõistmist ka esines?
Esimesed paar proovi olid kammitsetud. Aga lõpuks tulime toime kaheksa prooviga, mis on rekordiliselt väike arv minu jaoks. Mu senine isiklik rekord oli "Kihnu Jõnn" Ugalas - neljateistkümne prooviga. Muidugi, mina olen vanaätt, minu vanem poeg on juba 41aastane.
Siin oli kõige vanem Gert, natuke üle kolmekümne. Ütlesin: "Ma tulin teile kui vanaisa. Ärge pange tähele, proovime üle saada." Ja lõpuks oli meil täielik, haruldane kontakt.
Kas kaheksast proovist ikka aitas?
Küll! Rohkem ei tohtinud tampida!
Uku Masing on teile ilmselt väga tähtis isik. Teie novellis "Taevatee", mis ilmus septembrikuu Loomingus, on Masingu moto. Olete ka öelnud, et Masing oli eesti rahva vägevaim vaim.
Jah. Kindlasti on ta võimsam kirjanik kui Shakespeare. Aga meie ei oska tema omapära hinnata. See on maailma teoloogia 20. sajandi tipp - koos Saksa teoloogi Rudolf Bultmanniga.
Masingu haare on suurem kui Bultmannil, sest viimane tegeles ainult läänekristlusega, Masing aga ka taosimi ja budismiga. Ja see keelteoskus! Ta ei teadnud ise, mitut keelt oskab - räägitakse kuuekümnest -, aga väitis, et õpib uue keele selgeks kolme kuuga. Ükskõik, mida ma küsida võisin, tema oskas alati vastata. Ta küsis veel nii: kas te tahate, et ma vastan teile nii nagu teised või nii nagu mina? Loomulikult valisin teise variandi.
Kas teil mõni näide on meeles?
Tahtsin teada, mis on patt. Arvatakse ju, et patt on seksuaalsusega seotud, seks on patt, aga mina olin nooruses väga seksilembeline. Võtsin julguse kokku ja küsisin Masingult. Tema vastas: patt on see, kui sa täna targem ei ole kui eile. See lahendas kõik.
Mulle Masingu luuletused ei meeldi.
(Naerab.) Mina pean teda maailma suurimaks poeediks - rääkimata Eestist. Üle kõige on "Saadik Magellani pilvest". "Macbethi" lõpus kasutan just seda. Kuna Masing saab tuleval aastal 100, siis sellest ja muinasjuttudest tahan teha suure kava. Tema poeemid on väga ilusad. Eriti tema esimene kogu on ekstaatiline ja jumalik. Hiljem muidugi tekkisid väga kurvad noodid tema luulesse.
Kui vaatasin selle lennu koosseisu, milles te lavaka lõpetasite, olin üllatunud. Katrin Karisma, Kalju Komissarov, Peeter Jakobi, Andres Ots, Ago Roo, Raivo Trass - kõik tänapäevalgi laval või vähemalt avalikus elus.
Vaat ei tea jah, kuidas nii on läinud. Eelmine kursus oli joodikute grupp, õudne, sellest pole eriti kedagi peale Marje Metsuri jäänud. Surnud, kadunud... Ma ei ütleks, et oleksime olnud eriline kollektiiv. Aga midagi ei ole teha, nüüd on meie kord minna. Hermaküla läks, Mikk Mikiver läks. On jäänud veel Üksküla. Loodame, et ta veel kaua tuksub.
Lembit Eelmäe ka.
(Naerab.) Tema eksisteerib vist igavesti! Saja viiekümneni! (Naerab otse pööraselt.) Ta on vist kõrgmägede mees.
Aga teie ei ole?
Mulle mäed meeldivad väga. Olen Kaukaasias käinud. Aga mina olen soode ja rabade mees.
Maakodu on soo ääres Põltsamaa lähedal.
Kus te sündisite?
Tallinnas. Isa oli kirjamees Osvald Tooming. Sel ajal küll kahjuks üpris vasakpoolne.
Ometi oli ta üks selliseid visasid eesti mehi nagu Jaan Kross, kes sai vangis istuda nii Saksa kui Vene okupatsiooni ajal.
Istus mõlema ajal. Saksa ajal koos karikaturist Romulus Tiitusega, kellega viimase elu lõpuni sõbraks jäi. Käisime sageli Tiituse pool kala suitsutamas. Isa ostiski 1982. aastal mulle selle talu seal Põltsamaa lähedal soo ääres.
Vene ajal, 1950, panid oma sõbrad ta vangi. Istus viis aastat Kirovi oblastis. Lugesin hiljem ta toimikut. Isa teadis seda inimest, kes ta peale kaebas. See oli tuntud kirjanik, aga ma ei taha nime öelda. Teda süüdistati ühe saksa ajal valenime all ilmunud loo kirjutamises, kuigi isa seda tegelikult ei kirjutanud.
Saksa ajal töötas ta hiljem kaevanduses, et mobilisatsioonist pääseda.
Ta oli tõeline kütt. Ja ma ei ole teist nii siniste silmadega inimest näinud.
Kas isa teid jahile kaasa võttis?
Ei. Aga mäletan, kui ta võttis mind kaasa tedremängu vaatama. Jahimeest minust ei saanud, kalal käin küll. Üpris võigas tunne oli vaadata, kuidas isa rippuvalt metskitselt nahka kooris.
Kas fotograaf, fotoraamatute ja filmide autor Peeter Tooming oli ka teie sugulane?
Peeter oli minu seitse aastat vanem vend.
Kuidas juhtus, et &uum l;hest vennast sai kuulus fotomees, teisest kuulus lavastaja?
Vend oli fotograaf juba lapsest peast. Isa kinkis talle esimese kaamera, kui ta oli päris pisike.
Teenis raha sellega, et pildistas koolis õpetajaid ja lapsi. Lõpuks hakkas ka kinomeheks, alustas valgustajast, lõpetas režissööri ja stsenaristina.
Mina organiseerisin juba väiksena mänge. Sõjamänge, poemänge... Mul oli kaks poiss-sõpra ja üks tüdruk, kellega mängisime. Ja esimeses klassis pani õpetaja mind näitemängu. Sealt see hakkas.
Aga see, et ma Panso juurde läksin, oli kummaline lugu. Tahtsin tegelikult hoopis filosoofiat õppida. Selgus, et selleks oleks olnud vaja minna õppima kas Kiievisse või Leningradi. Siis nägin neid "kadunukesi" ehk eelmist lavaka kursust trepist rõõmsalt alla tulemas. Mõtlesin: "Oo, see on teine maailm! Ma tahan ka sinna maailma." Mind võeti vastu. Tänu vennale, nii imelik kui see ka ei ole. Vend oli mul rock'n'roll'i sõber ja vehkis seda. Ma ikka vaatasin ja kuulasin teda ka. Sisseastumiseksami lõpul anti mulle ülesanne laulda. Tegin siis venda järele, vehkisin rock'i ja karjusin. Pansole meeldis.
Lugesin teie novelli. See tekitas ka mõningaid küsimusi. Näiteks peategelase prototüüp.
Mul on jutukogu käsikiri kokku pandud. See on kohati räigelt ropp, äratuntavate prototüüpidega. Aga "Taevatees" ei ole prototüüpe. Peategelane on kirjandusteadlane sellepärast, et mind huvitab rahvaluule juba 1969. aastast peale. Juba oma esimeses lavastuses kasutasin rahvalaule. Kirjandusmuuseum muutus minu jaoks mingisuguseks pühakojaks, kus elavad meie esivanemate vaimud. Ma teen alati ristimärgi ja palvetan, enne kui muuseumisse lähen. See minek on rituaal.
Minu jaoks on täielik absurd, kuidas maausulised sõimavad kristlasi ja vastupidi. Need usud on täiesti koos, neid ei tohi lahutada. Maausust ja rahvapärandist tuleb võtta kõik loomulik. Meie muinasjutud on šamanismi ja kristluse sümbioos - seda on väitnud Masing.
Miks te roppe jutte kirjutate?
Lihtsalt meeldis lahtiselt ropendada, nagu eesti talupojale. Jutukogu pealkiri on "Brrr!!!". Naine andis selle.
Kas ka läti prostituudil Vizmal pole eeskuju?
Üks tõuge oli Yasunari Kawabata novell, milles on maja, kus vanad mehed käivad ennast noorte magavate naiste juures soojendamas ja neid imetlemas. Ma vahel helistan prostituutidele, huvi pärast, et vestelda. Ja ükskord vastaski üks lätlanna, väga sõbralik prostituut kõne järgi.
Peategelane mängib kasiinos mängu nimega Enchanted Unicorn. Olete ise ka proovinud?
Küllaltki palju, aga ainult 25krooniste panustega. Ega ma loll ole, et suurte panustega mängin.
Kasiinodes käin harva varahommikuti ka niisama, lõbu pärast, tehes ühe napsikese, sest mujalt veel alkoholi ei saa. Et ennast käima saada, sest ma olen loomult öökull.
Mis te lemmiknaps on?
(Naerab.) Mul on praegu igemepõletik, nii et veini ja õlut ma ei saa juua. Õlut ei tohi juba sellepärast juua, et mul on liiga suur kõht. Loomulikult meeldiks mulle hea konjak, aga mul ei ole raha. Pean leppima brändiga.
Raha on mul väga harva, kõik on naise käes. Kui tema mulle annab, siis on. See on meelega tehtud, et tunda ennast rahast sõltumatuna.
Kuidas sattusid tulise Jumala vastu võitleja Ervin Õunapuu blogi sse teie hirmsad süüdistused Eesti luterliku kiriku tegelaste vastu?
(Naerab.) Tõeline, kirglik ateist on tõelisem kui leiged kristlased. Ma ei salli neid leigeid kristlasi silma otsas! 90 protsenti luterlastest pastoritest on tobud ja tobukesed. Tõeline hullumeelne ateist Õunapuu on tõeline usklik. Siin ma kohe ärritun. (Ärritub.) Õunapuu on äärmuslik ja hull, aga kihvt mees.
Mida te arvate Panso tuntuimast väitest: näitleja on 1 protsent talenti ja 99 protsenti tööd?
Jama. Kui näitleja on sada protsenti geniaalne, siis ta teeb nagunii tööd. Minu jaoks on tähtis ainult geniaalne näitleja. Selline, kes ei pea enam mõtlema; kellel on vägi, mis viib kohe lendama, kes ei analüüsi, vaid kohe kehastub selleks, mida nõuab osa. Temal ei ole lavastajat vaja.
Te olete lavastamist võrrelnud seebimullide puhumisega.
Seda ma ütlen ka praegu. Lavastused on seebimullid, ilusad, värvilised, sillerdavad. Kaovad, aga jäävad inimese mällu. Kui inimene sureb, kaovad koos temaga.
Milline seebimull on "Macbeth"?
"Macbeth" on verine seebimull. See lõpeb uue seebimulli puhumisega - lootusega, et midagi jääb.
Kui sageli te teatris teiste lavastusi vaatate?
Viimased kümme aastat pole üldse käinud. Lihtsalt ei viitsi. Põhjendan seda oma vanadusnõtrusega. Aga ma loen kõiki arvustusi ja jälgin hoolega kõike, mis teatris sünnib. Kui lavastataks midagi, mis mind isiklikult väga huvitab, siis ma loomulikult läheksin seda vaatama.
Kui vanalt te vanaks saite?
Ma olen kogu aeg vana olnud. Mind ei ole kunagi nooreks peetud. Kahekümneaastaselt olin juba vana.
Te lavastasite lavakoolis alles aasta tagasi Tagore "Pimeda toa kuninga". Mis on teie õppimisajast selles asutuses kõige rohkem muutunud?
Kõigepealt see, et nüüd on Anne Türnpu ja Tõnu Tepandi õpetatav hääletehnika. See on tõeliselt hea ning võimaldab teha asju, mida varem ei saanud. Kui mina läksin teatrisse, siis üpris palju rebestati häält. Ainult Lembit Eelmäel oli võimas toru. Veel on arenenud füüsiline ettevalmistus. Mina pidin võtma eraldi tasulisi akrobaatika tunde, koolis seda ala ei olnud. Mõtlemine on muutunud. Kui siis püüti midagi pühaks pidada, siis nüüd see puudub. Nii nagu kirjanduseski.
Tundub loogiline, et vanal lavastajal on parem põli kui vanal näitlejal. Viimastest on nii palju kurbi lugusid.
Minu konditsioonis on õigem olla lavastaja. Ei viitsi lihtsalt enam teksti pähe õppida. Minu ideaal on oma väikese Tartu teatriga Sagar Sagitta olla trio või kvartett või kvintett, kellel on nagu muusikutel puldid ees ja mängitakse ilma dirigendita. Näidendid on partituurid, näitlejad tulevad kokku ja teevad kolme-nelja prooviga etenduse valmis. Ainult mõned kohad õpitakse pähe. Mind ei huvita enam üldse tavaline teater. "Macbethis" on mul ka pult ees. See on ilmselt viimane osa, kus ma suurel laval esinen. Lõpetan oma näitlejakarjääri. Kontsertetendusi - puldiga - mängin küll ja väga suure rõõmuga.
Mida tähendab Sagar Sagitta?
"Sagara" andis Masing, kui ma tahtsin Eesti Rahva Muuseumi juurde teatrit luua ja küsisin, mida teatrile nimeks panna. Sel sõnal on palju tähendusi. Kosutav vihmasagar, mis paneb k asvama. Sagar on ka ukselink - näiteks uksel, mis viib teispoolsusse. Sagar on ka rühm inimesi. Siis veel kopsusagar ja ajusagar. Sagitta on ühe pisikese tähtkuju nimi ladina keeles, eesti keeles Nool. Mulle on see väga oluline tähtkuju. Ja kokkuvõttes kõlab ju väga hästi.
Kelle luulet te Sagar Sagitta viimases lavastuses "Ploomipuu õis" esitate?
Minu kompilatsioone Ernst Enno ja Uku Masingu loomingust ja päris minu teksti.
Kummad õied teile endale rohkem meeldivad, ploomipuu või toominga omad?
Toomingad on mõrkjad. Eks ikka ploomipuu omad. Eriti kui ma mõtlen ühe oma filmi tegemise peale, kui öösel valgustas prožektor õitsvaid ploomi- ja õunapuid. Vapustav pilt!
Kas teil enam ei ole tahtmist filmi teha?
Muidugi on! See on ainuke, mida ma veel teha tahaksin - pange see kindlasti kirja! Ma hakkasin juba kontakte otsima, aga keegi ei lase mind enam filmi ligi, peetakse vanakeseks.
Aga mul endal raha pole. Kes mulle miljoni kingiks? Olen Ristikivi fänn. Tema raamatutest saaks teha väga võimsad ajaloolised filmid. Isegi "Tuli ja raud" annaks võimsaks filmiks teha.
Teiseks: Peet Vallaku novell "Lodjavahi surm" - ääretult võimsa filmi saaks. Kui saaks enne surma veel ühe filmi ära teha! Aitab ühest. Kui see oleks täispikk film, siis võtaksin stsenaariumi aluseks Ristikivi romaani "Rõõmulaul".
Tooming ja Ugala
Ma ei näinud Toominga hiilgelavastusi Vanemuises mujalt kui telerist. Minu jaoks oli tema hiilgeaeg mu kodulinnas Viljandis (1979-1983), kus Ugala sai uue maja ja vaja oli üsna väsinud teatrile leida uus idee või hingamine. Ja Tooming suutis seda! Kõigepealt uue maja avaetendus "Rahva sõda", mida käidi bussidega üle Eesti vaatamas, kuna lavatehniline keerukus ei lubanud seda mujale viia. Kõigepealt esimese vaatuse täis regivärsilaulmist, siis teine vaatus, kus vastandatud mõisnike (kellest üht Tooming ise mängis) ülbamine ja maltsvetlaste usk, mida nad väljendasid tihti mitte klassik Vilde, vaid pea keelatud Uku Masingu sõnadega lauldes.
Siis Smuuli "Kihnu Jõnn", realistlik rahvatükk Lembit Eelmäe hiilgerolliga nimiosas. Või Gorki "Põhjas" valus naturalism.
Või ka Viljandis teatripubliku poolteadlik solvamine etendusega "Jane Eyre", mille sentimentaalsus (nüüd öeldaks vist, et seebiooperiesteetika) kulmineerus happy end'i käigus järsku näitlejate ümberriietumistega tüüpilisteks eestlasteks, lisaks totrate kitškingituste lavaletassimine ja Artur Rinne surematu pulmalaul refrääniga "Vada-vad-vat-vat vatt!". Ja neid asju oli selle kõigest vist kolme aasta vältel veel. Elus teater toodi mulkidele koju. Ugala pole ka hiljem halb teater, aga päris-teatriuuenduse viimane laine randus tollal sinna küll ja see jääb noorele inimesele meelde.
Tõnu Kaalep
Teatriuuenduse lätetest
1969. aastast oli Jaan Tooming Tartu Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja. Üheskoos Evald Hermakülaga ja vana hirmsa Kaarel Irdi selja taga sündis toonane teatriuuendus - vastuhakk hallile igavale siledale teatrile, elu ja hinge sisse puhumine, vahenditeks müüt, rituaal, rahvaluule ja mäng. Toominga lavastatud "Põrgupõhja uus vanapagan" 1976. aastal jääb teatrimälus selle uue noore režii manifestiks.
1994. aastal küsitles Reet Neimar legendaarse "Suitsu-õhtu" (Tallinnas Kirjanike majas toimunud etendus, kus osalesid Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kaarel Kilvet, Lembit Ulfsak ja Tõnu Tepandi) peategelasi. 25 aastat hiljem antud vastused lasevad aimata teatriuuenduse allikaid ja konteksti.
Jaan Tooming: See oli karje vabaduse ja parema maailma järele. Igatsus. Meeletu protest.
(lk 216)
Raivo Trass: Suurim mõjutaja oli mitte ainult meile, vaid kogu maailmale Antonin Artaud oma uuesti lavastatud "Julmuse teatri manifestiga". Igatahes teatri vastuhakk tegelikkuse saamatusele, võimu valskusele rajanes Artaud' vaadetel, aga ka eksistentsialistidel (eriti Camus), ja absurdikirjanike Becketti, Ionesco loomingul. Teatritegemise ideaaliks hakkas kujunema Jerzy Grotowski, Peter Brooki ja Living Theatre'i loodu. (lk 218)
Lembit Ulfsak: Ma mäletan, et kui Evald Hermaküla ja Jaan Tooming Tartus agarasti tegutsesid, oli kogu eesti "progressiivne näitlejaskond" kaua aega meelestatud nende vastu: mis kuradi nalja nad teevad, nad on kogu teatri mõtte ja professionaalsuse ära solkinud. Karjuvad, teevad hääli, seisavad pea peal ja mõnitavad inimesi. [-] See suhtumine hakkas aastatega märkamatult muutuma, nii et kui tuli välja "Põrgupõhja uus vanapagan", siis võeti see lõpuks vastu. Ja vaimustuti. Siis oli Jaan tehtud mees. Tähendab, see uuendus siiski õnnestus, muutudes resultatiivseks alles aastatega, "Põrgupõhja" ajaks". (lk 223-224)
Kaarel Kilvet: Tartu kaudu loomulikult tuli mingi murrang, toimus muutus arusaamades. Avastati, nähti, veenduti kas või lihtsalt muude teatrilaadide olemasolus. [-] Ja tolleaegne Tartu tudengkond oli sellele muutusele ju tugevaks toeks. See oli nende publik ja ühtlasi tugev toitepinnas, ringkond, kellega suheldi, kellelt ammutati ideid. Sama protsessi osa on ka tookordne ERKI oma happening'idega, ka Leo Lapin, Vilen Künnapu jt. Sama aja nähtus on ka Tartu bioloogid oma "Rajacaga". Kui ei oleks olnud Hermaküla-Toominga suuri tegemisi Tartus - ma ei kujutaks näiteks ette tänapäeva Priit Pärna. (lk 224)
Evald Hermaküla: (vastuseks küsimusele, kas teatriuuendus õnnestus [-] kas sellel põlvkonnal, kuhu enamik "Suitsu-õhtu" tegijaid kuulus, on õnnestunud siin ilmas midagi ära teha, midagi püsivamat ja pikemaealist luua? Kõik need kuuekümnendate-seitsmekümnendate värk - üliõpilasrahutused, hipid, Woodstock ja mis kõik veel. Pingutus oli kahtlemata tõsine ja aus, ükskõik mis vorme ta võttis. Aga see tunne on ka, et lootusetus ja ahastus on aina suuremaks läinud, mitte kahanenud - ja vist üle kogu ilma.
M. T. (Refereeritud Teater. Muusika. Kino kogumikust "Vastab")
