Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis avatud kuni 26. oktoobrini 2014.

Kõik vajub keskele kokku ja midagi enam ei välju.

Tõnis Vint

Mullu tegi Kumu Eestis ambitsioonika esmakatse esitada helikunsti muuseuminäituse formaadis ja ruumilises võtmes, moondades kogu oma ülakorruse orgaaniliseks helikeskkonnaks. See oli asjatundjate arvates peatselt kümneseks saava muuseumi seni parim projekt üldse. (Näituse “Sünkroonist väljas. ­Helikunstist vaatega minevikku” kuraatorid olid Kati ­Ilves ja Ragne Nukk.) Ka EKKM teatab rahulolevalt, et tegu olevat seni suurima heliinstallatsiooniga. Suurus kvantitatiivses mõttes on oluline – heli vajab levimiseks ruumi (nagu virmalised taevast või eestlased laululava). Mõneti paradoksaalselt on sotsiaalkriitilist lähenemist ja duchamplikku enesepositsioneerimist väärtustava EKKMi tipphetked olnud just allhoovused. Kunstivälja loogikas kriitilised-diskursiivsed praktikad üldjuhul ei kattu puhtalt vastuvõtja taju ja ruumi aktiveerivate ning afekteerivate eksperimentidega (nt ZolotkoKaselaanSäreKeller jne), millele on iseloomulik pigem modernistide traumaatiline ebamäärasus ja obskuurselt nihkes artikulatsioon.