Wilco “Star Wars” 
Wilco
“Star Wars”
(Anti)
Wilco üheksanda stuudioalbumi lakooniline helikeel ei üllata kuigivõrd, kuna see oli ninamehe Jeff Tweedy taotluseks juba eelmise aasta sooloalbumil “Sukierae”. Teisalt ei üllatata ka selles mõttes, et Wilco jätkab tasakaaluharjutustega traditsioonilisest juurtemuusikast inspireeritud rokkmuusika ja näputäie radikaalsema vahel. Vahel kukutakse, kuigi enamasti jäädakse peenele nöörile pidama. Selles mõttes on tegu vana hea Wilcoga nende mängulise oopuse “Yankee Hotel Foxtrot” järgsel ajal, tehes silma oma vanadele fännidele, samas tekitades kahtlusi, kuivõrd suudavad nad seesuguse pealiskaudse flirdiga uut poolehoidu võita. Algul vabalt allalaaditava albumiga tuli kaasa nimekiri plaatidest, mida soovitati kuulajatele edasiseks kuulamiseks. Kahtlemata tänuväärne: näha tuntud artisti tegemas promotööd popmuusika peavoolust eemal triivivatele muusikutele, teisalt peegeldab mainitud tõik albumi orgaanilisuse puudumist – albumil on piisavalt helisid, mis justkui oleks teiste artistide muusikast välja lõigatud ja tõstetud Wilco brändi alla. Näiteks nurgeliselt psühhootiline, samas emotsionaalselt nõrgaks jääv “EKG” on ilmne No Wave-skeene simulaakrum, või siis “You Satellite”, mis ei jäta kuulajale võimalust distantseeruda Lou Reedist ja Velvet Undergroundist. Tweedy taotlus on jõuda lühikese ekskursiooni vältel väga mitmetesse kohtadesse, aga sellest johtuvalt on tihti kaotatud kindel jalgealune. Ja kuuldes nende niinimetatud dad rock-põhja – klišeelikku, pahatihti ajju sööbimatut maskuliinset kidravormindust, mida niigi on kuuldud nii varasema Wilco kui teiste suurnimede esituses kõrimulguni. Võiks kokkuvõttes möönda, et tegu on enam-vähem pop(rokk)albumiga, mis on küll muusikaajalugu väisav, samas olemata sünteesimisvõimeline elik olles retrospektiivne negatiivses tähenduses. Jim O’Rourke, naase ning avita!