Reformierakonna soov on muuta julgeolek valimiste põhiküsimuseks, kuna raha pakkumises paistavad nad sel korral teistele alla jäävat. Probleem on selles, et enamik valijaist ei suudaks ka juhul, kui peaksime kaks nädalat kusagil kaevikus veetma, välja mõelda ühtegi julgeolekuküsimust, milles erakondade vaated erineks (küllap neid muidugi on). Seega oli Reformierakonna eesmärk eristuda – näidata, et on küll vahe, kas peaminister on Taavi Rõivas, kes toob Eestisse NATO-liitlaste lennukid, või on peaminister Edgar Savisaar, kes on Ukraina-küsimustes pehmo. (Muide ka sellest, millisele püssile on lootust mitte-pehmol, kirjutab tänane Ekspress.)

Reklaamiga on tänaseks saavutatud vastupidine tulemus. Eristumise asemel näitas Reformierakond, et ta on, vastupidi, väga sarnane Keskerakonnaga, keda nad regulaarselt süüdistavad avaliku võimu ressursside kasutamises erakondliku kampaania tegemiseks. See ei ole tsiviilohver, see ei ole ka lihtsalt omavärav, see on lask tagurpidi õlale upitatud tankitõrjesüsteemist Javelin, mida riik just otsustas 40 miljoni euro eest hankida.

Aga lool on ka teine pool. Aasta alguses, kui Viktor Janukovõtš oli veel Ukraina president, spekuleeriti, mis juhtub, kui ta palub sõjaväe appi Maidani rahutusi lahendama. Kas kaitsevägi tuleb presidenti kaitsma märatseva rahva eest, või ütleb kaitsevägi, et poliitilised eriarvamused klaarige ise ära? Või oleks öeldud, et me ei saanud täpselt aru, kas Janukovõts palus sekkumist presidendi või ühe poliitikuna?

Eestis tegi Kaitsevägi filmimist lubades nii, nagu peaminister tahtis. See on hea uudis. See, et Kaitseväele jääb ebaselgeks, kas ta täidab peaministri ülesandeid või rahuldab mõne erakonna vajadusi – see teeb murelikuks. See, et peaminister suhtleb kaitseväega viisil, mis võimaldab mitmeti mõistmist, on mõtlematu, see on lihtsalt liiga julge olek.

Kaitseväes on terased tüübid (Johannes Kert on eks-kaitseväelane). Kaitsevägi võinuks maha vaikida, kes esimesena filmimisest juttu tegi. Kaitsevägi võinuks öelda, et erakonna reklaam pole probleem. Selle asemel jäeti Reformierakond üksi. Küllap selleks, et poliitikutele õppetund anda, et niimoodi kaitseväega ei käituta.

Reformierakonna julgeolekusõnumid jäävad virtuaalseks arvutigraafikaks. Parafraseerides “klassik” Kerti: kui valijatel oleks selge suhtumine, et kaitsepoliitikaga end ametipositsiooni kuritarvitades ehtiva poisiga, kes seni on otsinud võimalusi julgeolekudebatist viilida, ma ei abiellu, oleks tulemus teine. Mõelge selle peale, tüdrukud (ja poisid)!