Andrei Hvostov: Soome sõnaus

Naaberrahvad olid kord nagu kaks iseseisvat talupidajat, aga nüüd on eestlased põhjanaabrite juures saunikuteks. Uue rolliga kohanemine ei lähe kergelt.

Soome estofiilidelt võib kuulda, et põhjanaabrite juures on eestlusest huvitumine endiselt populaarne, ent samas ei saa selles pühas ürituses eestlaste endi peale eriti loota. See tähendab – Soomes elavate eestlaste peale.

Seltsi, klubi või mingi muu mittetulundusliku ühingu loomine, et tulla kokku ja ajada eesti asja, sõltub sellest, kas piirkonnas on olemas Tuglas Seura osakond. See peab olema mõni soomlasest aktivist, kes korjab eestlased kokku ja ütleb – nii, nüüd hakkame koos käima. Laseme ühe laulu: “Eestlane olla on uhke ja hää…”

Eestluse olukord Soomes on siinpool lahte tabuteema. Etnoloogilisi, sotsioloogilisi või psühholoogilisi uuringuid pole tehtud. On vaid tähelepanekud, mida arutatakse kitsamas ringis.

Näiteks olen ma pedagoogilist kogemust evivatelt inimestelt kuulnud väidet, et Helsingi-Espoo piirkonnas on just eesti lapsed suuresti need, kes kasutavad koolide tugisüsteemis olevaid sotsiaaltöötajaid ja psühholooge. See tähendab, et eesti lapsed on hädas. Võib-olla on nad kooli­kiusamise ohvrid, nad ei jõua õppimisega hästi edasi, neil on perekonnas mingid uusimmigrantidele omased pinged.

Kõige valusamalt kõlas minu kõrvale lugu algkoolis õppivast lapsest, kes jumalakeeli oli palunud oma ema, et see talle kooli järele tulles ei kõnetaks teda eesti keeles.