“Ostalgia” ehk “Ostalgie” on saksakeelne neologism, sõnadest “Ost” ja “Nostalgie”, ning tähistab igatsust sotsialismiajastu argipäeva järele, meie mõistes siis nõukanostalgiat. Maailmas teatakse Ostalgie sümbolina filmi “Hüvasti, Lenin!”, meil jällegi eelkõige komöödiaseriaali “ENSV”. Ometi ei maksa New Museumi näituselt otsida kilukonserve või eskimojäätist, kuigi eesti asjadest võib sealt tõepoolest leida Jaan Toomiku töö “Isa ja poeg”. Kuraatorid Massimiliano Gioni ja Jarrett Gregory huvituvad eelkõige nostalgia sellest aspektist, mida termini autor Johannes Hofer nimetas “kohanemisvõimetuseks olevikuga”. Kui mineviku kinnisideeline analüüsimine, nagu mäluteadlased nendivad, hõlmab endas alati ängi, hirmu või rahulolematust oleviku suhtes, siis on võimalik, nagu Gioni nendib, et “mineviku tagasivaatepeeglis on olevik lähemal, kui me arvata oskame”.



Tõepoolest, ängid, mida “Ostalgial” esindatud kunstnikud kajastavad, on küll rõhutatult isiklikud ja kontekstuaalsed, ent haakuvad samas sageli ka hiliskapitalistliku Lääne probleemidega. Berliinis elav Briti kunstnik Phil Collins portreteerib filmis “Marxism today (prologue)” ehk “Marksism tänapäeval (proloog)” kolme naist, kes teenisid Saksa DV viimastel aastatel leiba ülikoolis marksismi-leninismi õpetamisega. Pärast raudse eesriide kadumist on nad leidnud rakendust sotsiaaltöötajana, investeerimispankurina ja kosjasobitajana. Collins näitab, kuidas eduka pealispinna all kummitab kõiki kolme naist nende maailmapildi hetkeline kokkuvarisemine 1989. aasta hilissügisel, ning arusaam, et postsotsialistlikku elukorraldust ei suuda adekvaatselt seletada ei nõukogude marksism ega sellele järgnenud neoliberalism. Ühe portreteeritava jaoks ei tähendanud Berliini müüri lagunemine mitte kauaoodatud vabanemist autoritaarse võimu alt või vastupidi, sotsialistliku unistuse kokku kukkumist, vaid töökoha kaotust, millele järgnes tema Lõuna-Aafrika vabadusvõitlejast abikaasa enesetapp. Mõlemad olid küll seigad, mis tõukusid poliitilistest sündmustest, kuid kumbki võistlev ideoloogia polnud suuteline nendega suhestuma. New Yorgis, kus majanduskriis on summutanud ligi kümme aastat domineerinud ideoloogia “teie šopake, kuniks meie kaitseme teid terroristide eest”, mõjub selline illusioonide purunemine enam kui tuttavalt.


Kui ideoloogia ei suuda minevikku kogu tema mitmekülgsuses raamidesse suruda, siis kustutatakse ebasobivad elemendid ajaloost täielikult. Mõnikord sõna otseses mõttes: meenutagem, kuidas stalinliku “puhastuse” käigus hukkunud Nikolai Ježov eemaldati hiljem ka fotodelt, kus teda koos Staliniga näha võis. “Ostalgial” meenutab seda praktikat poola kunstniku Aneta Grzeszykowska koostatud perekonnaalbum, kus kunstniku enda kujutis on kõigilt piltidelt eemaldatud. Kunstnik toob poliitilise sündmuse isiklikule tasandile: autoritaarses ühiskonnas olid ideoloogilise raamistamise traumeerivad mõjud eriti selgelt näha, ent Grzeszykowska 2006. aastal valminud töö, kus enamik fotosid kujutab sotsialismileeri argipäeva, on laiema üldistusjõuga. Nii tänapäeva Poolas kui Eestis leidub küllalt poliitikuid ja arvamusliidreid, kes peavad endise aja meenutamist vähemalt vastaliseks, kui mitte otseselt haiglaseks tegevuseks. Mõistes (õiglaselt) hukka nõukogude süsteemi kui repressiivse ja autoritaarse, mõistetakse hukka kogu ühiskond tervikuna, unustades, et isiklikud rõõmud ja kannatused ei olnud toonase riigikorra ajal kuidagi ebatõelisemad kui praegu. Läänemaailma kontekstis võib tuua paralleele neokonservatiivide kalduvusega “kustutada” inimeste mitmekülgsus ja individuaalsus, asendades need poliitilist eesmärki teenivate ühisnimetajatega (“immigrandid”, “moslemid” jne). Selline ajaloo lamestamine mõne suure narratiivi nimel on ühtviisi õõvastav, toimugu ta üleüldiselt ja raudse haardega või valikuliselt ja siidikinnastes.


“O
stalgia” lähenemine minevikule vastandub jõuliselt arusaamale, mille kohaselt ajalugu lõppes 1991. aasta 26. detsembril ning taaskäivitus 2001. aasta 11. septembril. Kahekümne aasta tagused muutused on jätnud jälje inimeste minapilti nii siin- kui sealpool endist raudset eesriiet ning ideoloogiates pettumine, ebakindlus ja isiklike minevikukogemuste kustutamine suurte narratiivide alalhoidmise nimel on valusad probleemid ka globaalse kapitalismi ajastul. Selles mõttes oleme me kõik, asukohariigist hoolimata, üha idaeurooplased.