Peeter Olesk : Haridusest teises ilmas
Koosolek Kultuuriministeeriumi nn. kolleegiumisaalis ehk prilllaua-toas oli juba lõppemas, kui Jaak Joala tunnistas, et nii me siis ei räägigi südamelt ära. Minu Tallinna-päeva õhtune pool oli paika pandud ega olnud ma ka nii mobiilne, et tõstnuksin kõik ringi ja öelnud Jaak Joalale – lähme ja räägime. Küllap me hariduseni oleksime jõudnud, ehkki pole minu võimuses teada, millal me järgmine kord kohtume ja istumegi maha. Jutt on rääkimata, kuigi on südamel.
Pädevuse piiridest
Meist igaühe maailmaks on homne päev ehk tulevik. Valmisolek selleks, mis tähendab, et igapäevast leiba on tarvis juba täna – nüüd ja siin. Üks asi, mis mind seisukohavõttudes koolireformi kohta marru ajab, on tõik, et ei tehta märkamagi kolme asjaolu. Need on 1) kutseharidus ja õieti ka -oskus; 2) jätkuharidus inimestele, kellel on küll rikkalikult kogemusi, aga seda koos hirmuga homse toimetuleku ees ja 3) puuduva pädevuse leidmine. Et mitte olla umbmäärane, siis siinkirjutaja on võhik näiteks trükiste köitmises ning vanade raamatute restaureerimises. Mõlemad teenused on kallid, kuid – kui palju on Eestis raamatuköitjaid vaja? Hirm homse ees on mulle vägagi tuttav, sest ma olen olnud töötu tervisekindlustuse ja korralise kuupalga mõttes, ent näiteks kõrgemas diplomaatias ma aabitsat ei vaja. Minutaolisele on tarvis erikursust Iraani kohta ehk siis sellest, mismoodi saavad kokku islam, kõrgtehnoloogia ja tuumaoht. Tartu kandis elabki noor mees, kes neid asju tunneb, kuid ta pole õpetamiseks vaba.
Atesteeritud kutseid on mul mitu, aga ükski neist pole seni veel vana rasv (kuigi ka nii on väidetud). Ei jää muud üle kui õppida ise juurde. See kindel, söandaksin üldistada. Lähema paarikümne aasta üheks olulisemaks probleemiks Eestis on korralik kutseoskus kui autonoomne väärtus. Meie perel on väga hea elektrik. Seadmed, millega tal tuleb askeldada, on kõik välismaised, enamasti Itaaliast. Kui mõni detail läheb nässu, siis ooteaeg kestab paar kuud, isegi kauem. Paraku puudub Eestis õppeklass itaalia koduelektroonika vigurite putitamiseks, meie elektrik peab saama hakkama ise. Saabki, aga rõve sõim seejuures on uskumatult rikkalik.
Põhjalikumalt kõrgemale
Üldistagem avaramalt. Tartus leidub poekene, kus müüakse Karksi õuna. Sort see pole, kohalik küll. Võrreldes Poola õunaga täiesti teine tera. Intellektuaalse omandi kaitse aspektist peaks ostja siiski teadma, mis talust on õun pärit, kuhu sordi alla ta käib, kui suur on tema suhkrusus jne. – umbes nagu „Külma ilma tee” Põhjala talust Jõksi külas Kanepi vallas või „Seedimistee” Viljandimaalt Suure-Jaani vallast Vihikülas, tootjaks Elujõud OÜ. Intellektuaalset omandit ja tema kaitset Eestis praktiliselt ei õpetata. Siinkirjutaja keedab kooritud kartulit nõnda, et kõige peale pannakse kuivatatud soolakala. Müügil ongi kuivatatud lest Saaremaalt Nasva külast, pakkujaks OÜ Skylimit. Kala on väike, 5 tolli. Kaubanduskett „Rimi” pakub suuremat lesta, püütud Leedu magevetest. Kala pikkuseks on 7 tolli. Et nende toodete prepareerimine ning turundus kuulub toiduainete tehnoloogia alla, on mulle arusaadav, kuid kui palju õpetatakse asjaomastele inimestele näiteks võrdlevat füsioloogiat?
Kõrvalaine fundamentaalsus
Koolivõrk muutub nii ehk naa. Õppeainete hierarhia tema sees samuti. Seda reguleerib õpetajate tugevus. Rahumäe Põhikoolis (end. Tallinna 27. 8-kl. Koolis) kuulusid algkooli lõpu ja progümnaasiumi lõpu vahel (1965-1969) tugevate õpetajate hulka Helju Laansoo (eesti keel ja kirjandus), Veleida Mikfelt (ajalugu), Vassili Külaots (kehaline kasvatus) ja Arnold Uuuetoa (füüsika). Meie tuleviku suhtes ei õpetanud neist ükski hilisemaid kirjandusteadlasi või kunstnikke (näit. Kuulo Vahter) või tippsportlasi. Sellist mõistet nagu „rahvuslik julgeolek” et kasutanud nad ilmselt mitte ka oma kodus. Nad õpetasid ainet kui niisugust põhja, mida ei tohi purustada maaväringi.
21. sajandi teise aastakümne põhiprobleemiks on hariduse uus põhi. Seda juttu, et kaasaegne didaktika peab olema Internetipõhine, võib määrida pähe kiilaspeadele nagu kaalikatele. Enamikku erisugustest distsipliinidest me õpime nagu kõrvalaineid. On vaja õpikuid, mis tagaksid, et kõrvalteede ristumised peateega oleksid võimalikult avariivabad.
