Samal, 1973. aastal loodi Saksamaal Lüübekis arheoloog Günter P. Fehringi eestvõttel linnavalitsuse juurde spetsiaalne Arheoloogiaamet (Amt für Vor- und Frühgeschichte, praegu kohaliku muinsuskaitse üks osakond), mille ülesandeks sai keskaegse linnaruumi arheoloogiline uurimine ning tutvustamine - nii kohaliku kui ka teadusüldsuse hüveks. Muuseas, kui Lüübek 1987. aastal arvati UNESCO maailmapärandi nimekirja, siis ühe otsust mõjutanud faktorina rõhutati vanalinna arheoloogilist väärtust ja seal tehtud tööd. Alates 1980. aastatest on Londoni ja Lüübeki eeskujul sarnaseid arheoloogiaosakondi või linnaarheoloogi töökohti asutatud sadadesse keskustesse. Oma linna ainelise, sh arheoloogilise kultuuripärandi väärtustamine on saanud Euroopas enesestmõistetavaks, kõnelemata mitmetest rahvusvahelistest konventsioonidest, mis osutavad vajadusele kaitsta linna kui arheoloogilise väärtusega objekti.

2010. aastal on tulevane Euroopa kultuuripealinn Tallinn jõudnud lõpuks nii kaugele, et Kultuuriväärtuste Amet võtab tööle linnaarheoloogia spetsialisti. Värske, kahtlemata väga vajaliku linnaametniku tööpõld on lai, sest lisaks vanalinnale on kultuurimälestiste riikliku registri järgi Tallinnas arheoloogiamälestisena kaitse all 47 objekti - kivikalmetest ja kultusekividest ajalooliste eeslinnadeni. Kui aus olla, siis ei ole midagi uut siin ilmas. Tallinnas on ka varem analoogne ametikoht olnud, kuid saatuse irooniana likvideeriti see kümmekond aastat tagasi ehk enam-vähem samal ajal, kui Tallinn võeti UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Laskumata siinkohal Eesti linnaarheoloogia kitsaskohtadesse, tooksin välja mõned mured, mis võivad uue ametniku igapäevast tegevust pärssida. Esiteks infopuudus - parem käsi ei tea, mida vasem teeb. Linnavalitsuses kooskõlastatavad projektid ja detailplaneeringud ei liigu sujuvalt ametkondade vahel, mistõttu tuleb nii mõnigi muinsuskaitset või kitsamalt arheoloogiat puudutav otsus alles tagantjärgi välja. On küllalt juhtumeid, kus vahetult enne kopa maasse löömist tuleb üllatusega välja, et seaduse järgi tuleks enne ehitamist tellida arheoloogilised uuringud. Teiseks arendajate surve - Tallinnas on vanalinna ja kaitsealuste eeslinnade vahel piisavalt n-ö halle tsoone, kus tuleks teaduslikust aspektist lähtudes välitöid teha, samas on otsustajal probleemide vältimiseks lihtsam projekt arheoloogiavabalt kooskõlastada. Kolmandaks hindan täiesti ebanormaalseks praegust olukorda, kus arheoloog on taandatud ainult ametniku rolli. Sellisel kohal töötav inimene peaks saama tegeleda uurimisega ning võimaluse aastate jooksul kogutud infot sünteesida. On piisavalt näiteid mujalt, kus linnaarheoloog on võrdsustatud linnaarhivaariga, st tal lasub kohus hoolitseda nii minevikupärandi säilitamise kui ka publitseerimise eest. Vastasel juhul võõrandub spetsialist oma vastutusalast ning muretseb lõpuks vaid korrektselt vormistatud dokumentide pärast. Kui sedagi.

Nüüd, teisele (kui mitte kolmandale) ringile minnes saame näha, mida suudab üks poole kohaga töötav spetsialist linna arheoloogilise pärandi efektiivse(ma)ks haldamiseks ette võtta. Julgen arvata, et mitte palju, kuid nagu vanasõna ütleb - parem pool muna kui tühi koor. Probleeme, mis tööd ja normaalset arengut pärsivad, on arvukalt. Suuresti peituvad need Eesti linnaarheoloogia tänases süsteemis, mis kokkuvõttes ei rahulda ühtegi teemaga seotud osapoolt - ei ametnikku, omanikku ega uurijat.