Hendrik Lindepuu: Filosoof, kes lükkab inimesi bussi alla
Hiljuti Visby loomemajas viibides kohtusin kahe leedu kirjamehega. Üks neist oli luuletaja, samas ka ühe Vilniuse kõrgkooli filosoofiakateedri juhataja, keda Vikipeedias nimetatakse koguni filosoofiks. Küsisin temalt, et kui palju Leszek Kołakowski teoseid on leedu keelde tõlgitud. Ta polnud sellist nime kuulnudki. Uurisime siis üheskoos internetist ja tõepoolest – leedu keelde pole Kołakowskit tõlgitud. Õigluse huvides tuleb märkida, et teine leedu kirjanik (kes ei olnud filosoof) oli Kołakowskit päris palju lugenud – inglise keeles.
Ka läti keelde pole Kołakowskit tõlgitud. Soomlastel on ette näidata üks 1960. aastate keskel saksa keelest tõlgitud raamatuke – tol ajal tõlgiti Soomes poolakaid tihti saksa keelest.
Nii et naabritega võrreldes tekib tunne, et me oleme Jumalast äravalitud rahvas – eesti keeles on juba kogunisti viis raamatutäit Kołakowskit. Ent samas näitab see võrdlus, et tõenäoliselt saab ka ilma Kołakowskita kuidagimoodi ära elada.
Miks on Kołakowski Euroopale ja euroopalikule tsivilisatsioonile tähtis? Kui Kołakowski sai 2003. aastal maineka ja kopsaka USA Kongressi raamatukogu humanitaarteaduste Kluge-nimelise miljonidollarilise auhinna, siis oli tema nime kõrval epiteet: The Philosopher Who Brought Down Communism (e.k filosoof, kes lammutas kommunismi). Tõepoolest, Kołakowski peateoseks on nimetatud kolmeköitelist (kokku umbes 1500 lehekülge) monograafiat “Marksismi peavoolud: tekkimine, areng ja allakäik”. See on nii kapitaalne käsitlus, et pärast seda enam vaevalt kellelgi tekib isu samas mastaabis marksismi kallale asuda. Kommunistlikku totalitaarset süsteemi on ju tegelikult lihtne kritiseerida, ent Kołakowski läks süvitsi ning näitas oma kirjutistes, kus on kurja juur – valgustusfilosoofias, mis lükkas kõrvale absoluutsed väärtused.
18aastasena sai Kołakowskist kommunist, 1945. aastal astus ta Poola Töölisparteisse. Ta ise on rääkinud, et marksism võlus teda sellega, et paistis pakkuvat ratsionaalset ja karget ajaloovisiooni, milles minevik oli lahti seletatud ning ka tulevik tundus klaar. Põhjuseid, miks paljud Poola intellektuaalid sõjajärgsetel aastatel uude usku läksid, on näiteks ka Czesław Miłosz mitut puhku lahanud. Lühidalt öeldes tulenes see äärmiselt kriitilisest suhtumisest sõjaeelsete aastate klerikaalsesse ja natsionalistlikusse Poolasse. Ent õige peatselt sai selgeks, mida Idast saabunud ilmakord endast tegelikult kujutas, ning hiljemalt 1956. aasta sula ajal keeras enamik poola intellektuaale kommunismile selja. Sel ajal kirjutas Kołakowski oma esimesed kriitilised artiklid marksismi kohta, kümme aastat hiljem hülgas ta ka sotsialismiidee.
1960. aastate keskpaigast alates hakkas Kołakowski tähelepanu järjest enam keskenduma Euroopa tsivilisatsiooni alustele ja toimimisprintsiipidele, kitsamalt religioonifilosoofiale. 1965. aastal kirjutas ta essees Jeesusest: “Jeesuse isikut ja õpetust ei saa meie kultuurist kõrvaldada ega ka tühistada – kui see kultuur tahab edasi eksisteerida ja luua.” Lühidalt võib Kołakowski seisukoha võtta kokku nii, et kristliku usu põhiprintsiibid – Jumal, keha ja hinge ühtsus, pärispatt – on absurdsed, aga maailmapilt, milles neid printsiipe pole, on veelgi absurdsem.
Tõsi, nii on lihtne külge saada tagurlase silti. Kahtlemata oligi Kołakowski alates 1970. aastatest konservatiivse vaistuga ja traditsioonidele toetuv mõtleja. Teine tuntud poolakas, Witold Gombrowicz käis kunagi välja inimestevahelise kiriku idee, ent kui asja kaaluda, siis tundub see üsna odava humanismina, vähemalt nende jaoks, kes usuvad absoluutsetesse väärtustesse, sellesse, et hea ja kurja tundmine on antud meile loomusega.
Kołakowski on tuntud ka liberalismi, eriti selle optimistlikuma suuna kriitikuna. Viimast Kołakowski kogumikku “Revolutsioon kui ilus haigus” (“Avatud Eesti Raamat”, 2014) ajendas kõige muu kõrval tõlkima ka asjaolu, et meil on hakanud õige paljud elama vasakpoolsuse ja liberalismi roosa vahu sees. Võtame kas või küsimuse sallivusest, mida meil kangesti promotakse, aga mis pole enamasti midagi muud kui ükskõiksus. Kołakowski küsib, kuidas olla salliv sallimatute vastu, ning vastab: “Selles ei ole midagi hämmastavat ega nördimapanevat, kui pluralistlikus ühiskonnas selle põhiseaduslike väärtuste kaitsjatesse ja vaenlastesse ei suhtuta samamoodi. See erinev suhtumine on võimalik ilma sallivuse põhimõtete ja kodanikuõiguste rikkumiseta. Pluralism, mis tuletab oma reeglitest muretuse iseenda eksistentsi suhtes ja teeb sellest vooruse, määrab end ise surma.”
Meil viimasel ajal kirgi kütnud immigratsiooniteema kohta ütleb poola filosoof: “On tõsi, et etniline mitmekesisus on kultuuriline rikkus. Aga see on vältimatult ka konfliktide allikas. Ei saa solvuda valitsuste peale, kes tahavad immigratsiooni piirata; kui me nõuaksime piiramatut immigratsioonivabadust, siis me nõuaksime, et miljard hiinlast ja teist sama palju indialast võiksid takistamatult Šveitsi kolida.”
Ma pole filosoof, et hakata vaagima Kołakowski elutöö filosoofilist väärtust ning selle tähtsust meie tsivilisatsioonile. 2002. aastal ütles Kołakowski, et parasjagu ei ela maailmas ühtki suurt filosoofi ning tõenäoliselt oli tal õigus, osalt juba seetõttu, et filosoofia roll on tänapäeval muutunud, suurte küsimuste esitamise asemel kommenteerivad filosoofid nüüd ilmaelu.
Miks ma olen Kołakowskit nii palju tõlkinud ja tõlgin kindlasti ka edaspidi? Seepärast, et tema traditsioone väärtustav mõttemaailm ja tema metafüüsiline skeptitsism on mulle lähedased; seepärast, et ta kirjutab keerulistest asjadest lihtsalt ja kirjutab paganama hästi. Czesław Miłosz on vaaginud, kas kasutada tema kohta sõna “filosoof” või “kirjanik”. Minu esimene kohtumine Kołakowskiga oligi seoses (näite)kirjandusega – 1989. aastal mängiti Wrocławi Poola Kaasaegse Dramaturgia Festivalil tema näidendit. Hiljem banketil tutvustati mind kepiga vanemale härrale, kellest ma tollal suurt midagi ei teadnud. Tutvustaja ütles minu kohta midagi sellist – “noor eesti tõlkija, kes hakkab kunagi kindlasti ka teie teoseid tõlkima, pan Leszek”.
Muuseas, keppi kasutas Kołakowski noorpõlvest saadik, mingi viga oli tema põlvega, mida tollal ravida ei osatud. Nii et Kołakowski oli oma kepiga umbes nagu filosoofiamaailma dr House (sama tark, aga viimasest ehk inimsõbralikum). Alles mõni aasta enne oma surma sai ta kepist lahti. Ta läks Oxfordis lahkuvatele külalistele taksot peatama, astus sõiduteele ja sai bussilt müksu. Selle tagajärgi ravides tehti tal ühekorraga ka põlv korda. Kołakowski huumorimeelest annab aimu see, et kui ta nägi üht oma endist õpilast ja hilisemat kolleegi konverentsil Roomas lonkavat, siis pakkus ta kohe välja, et võib kolleegi bussi alla lükata. Ehk peaks ka eesti lugeja laskma end Kołakowskil “bussi alla” lükata.
