Holger Kaints: Lollide kaitseks
Vanasõnad on tihtipeale karmid, nad on sündinud ajal, mil inimesed pidid kõrvalise abita hakkama saama, sest vallavaesena ei tahtnud keegi lõpetada. Vahepeal on aga ajad muutunud palju inimkesksemaks, individuaalsustega arvestavamaks.
Tegelikult on ju nii, et mingis tundmatus või erakordses situatsioonis võib iga tavakodanik, kui tal just juriidilist tippharidust ei ole, lolliks osutuda. Vahel on tunne, et inimest karistatakse selle eest, et ta pole mingi jalgadel kõndiv Exceli tabel, mis andmete sisestamise järel kohe kõik kasud-kahjud automaatselt välja arvestaks; selle eest, et inimese ajju pole juba ette vastavaid valemeid sisse programmeeritud, vaid et ta peab oma otsustused tegema nii, et lisaks ratsionaalsele mõtlemisele võtaks otsustamisest osa ka emotsionaalne seisund, õhkkond, kusjuures viimane ei pruugi olla kaineks süvenemiseks sugugi soodne.
Olukordi, kus pealtnäha täitsa mõistlikud, elu- ja tööküpsust tunnistavat haridust tõendavate paberitega inimesed äkki lolliks osutuvad, võib olla mitmesuguseid. Võtkem või SMS-laenude võtjad. Kõik aritmeetilised tehted, sealhulgas protsentide arvutamine, õpetatakse selgeks põhikoolis. Seega, mõistust kasutades peaks vähemalt 90% kiirlaenuvõtjatest teadma, kui suurelt nad riskivad. Paraku astub sageli vahele inimese psüühika. Vahel võivad tunded mõistuse täiesti välja lülitada. Soov omandada midagi ihaldusväärset, aga veel enam – mingist painavast eluraskusest ühe ropsuga üle saada võib olla nii valdav, et see varjutab kõik muu.
Inimpsüühika iseärasustele mängivad ka igasuguste salapäraste mobiiliteenuste pakkujad. Kui äkitselt, ühe nupuvajutusega osutub sõlmituks leping, mis seob suhteliselt mõttetu teenuse üsna kopsaka igakuise tasuga ning millest on keeruline taganeda, maksab hetkeline lollus valusalt kätte. Tarbetut teenust pakkuv sõnum võib saabuda ajal, mil vastuvõtjal pole aega asja üle sügavamalt järele mõelda, otsustatakse kiiresti ja hooletult, et tüütusest vabaneda. Ilmselgelt on pakkujad kavalalt arvestanud ka sellega, et õige palju esineb sääraseid indiviide, kes tunnevad esimese hooga iga uuenduse üle suurt vaimustust ning hakkavad alles mõne aja möödudes kriitiliselt järele mõtlema. Siis on aga lollus juba tehtud.
Veel jõhkramalt toimivad telefoni teel või ukselt uksele käies tolmuimejaid, veepuhastussüsteeme või muud sellist kaela määrivad kaubaagendid. Nende eesmärk on viia inimene seisukorda, kus tal ei jätku enam argumente keeldumaks pakutavat vähemalt proovidagi. Proovimine tähendab aga allkirju ja koos sellega lepingut, mille nurjatul kombel kaelamäärimist on lollikstehtul hiljem peaaegu võimatu tõestada. Ja lepingu taga on suured summad: tavalise sissetulekuga inimene ei soetaks säärase hinnaklassiga seadmeid mitte kunagi.
Kui eespool mainitud turustusviise harrastavad üldiselt ebasoliidseks peetavad firmad, siis veelgi häirivam on aeg-ajalt ilmsiks tulev teave, et lollidelt ei pea paljuks matti võtta ka väga tuntud, endast lugupidavad ja kvaliteetset teenindust reklaamivad ettevõtted. Meenutagem kas või viimasel ajal järjest ilmnenud tõsiasju, kuidas pangad on käitunud laenudele lisatagatise andjatega, kelle teadmatus tehingu tõelisest sisust on alles siis välja tulnud, kui ainus eluase haamri alla läheb.
Tõeliseks käendajale koti pähe tõmbamiseks tuleb aga pidada juhtumit, kui laenuvõtja võis sama tagatise toel ka lisalaenu võtta, ilma et kõrvalisest isikust garanteerijale sellise võimaluse olemasolu kohta oleks vaevutud sõnakestki mainida. Sel korral ei saa tagatise andjat isegi lolluses süüdistada, sest ka kõige ratsionaalsemalt asjale läheneval inimesel pole võimalik ära aimata seda, millest talle lihtsalt ei räägita.
Ka kindlustusfirmade pikad ja ülipeenes kirjas lepingud juhivad mõtte kangesti selles suunas, et need on säärased just nimelt põhjusel, et nii ei pane ehk mõni loll kõiki üksikasju tähele ja kirjutab alla tehingule, mis talle nii väga kasulik ei olegi. Nii pangad kui kindlustusfirmad teavad hästi, missugused teadmised on nende klientidele esmatähtsad. Olulised osad saab muust tekstist rõhutatult välja tuua. Kui seda ei tehta, on üsna põhjendatud oletada, et lepingut püütakse näidata kasulikumana, kui see tegelikult on.
Pangem tähele, et kliendi puhul mängivad siingi kaasa psühholoogilised tegurid: mida pikem tekst, seda rohkem tema tähelepanu hajub ja seda tõenäolisem, et midagi vajalikku jääb kahe silma vahele. Lepingu koostaja on lepingu lugeja ees alati eelisseisundis: tema teab, kus on kriitilised kohad, lugeja ei tea ja peab lugema kõike ühesuguse tähelepanuga. Tahtmatult tekib paralleel müüjaga, kes on kliendile raha küll õigesti tagasi andnud, aga passib peale, kas too antu ikka letilt ära võtab; ja kui ei võta, ei tee ta niikaua piuksugi, kuni ostja tänaval rahvamassi kaob, ning pistab siis raha tasku. Otseselt varastanud ta pole, seega on kõik süüdistused tõrjutavad.
Kõiki mainitud ja paljusid nimetamata jäänud ettevõtmisi iseloomustab üks: kasu tahetakse saada lollide hanekstõmbamisega. On ärisid, mis on täiel määral sellele rajatud. Teised kasutavad ära kurva paratamatuse, et lolle leidub alati, muu hulgas selleks, et lisakliente hankida.
Ikka ja alati põhjendatakse sellist tegutsemisviisi ettevõtlusvabadusega, mida tagab Eesti põhiseadus. Samas teame hästi, et põhiseadus lubab üldsuse huvides ettevõtlust piirata. Miks ajab politsei taga neid, kes helistavad vanainimestele, väites, et mõni nende lähedastest on põhjustanud liiklusõnnetuse ja püüavad sedakaudu raha välja petta? Neisse juhtumitesse võiks ju samuti suhtuda kui vabasse ettevõtlusse: kui keegi on nii loll, et maksab, siis oma asi. Kuhu on tõmmatud piir?
Kas ettevõtlus, mis on rajatud lolluse ärakasutamisele või püüab selle abil tulusid suurendada, peab olema ühiskonna poolt aktsepteeritud? Me ehk oleme juba jõudnud sellisele arengutasemele, et võiksime isegi lolle kaitsta ning ka need lollid, kes oma lolluses täiesti ise süüdi on, ei peaks “kirikus” (loe: Eesti riigis) lausa peksa saama.
Tegelikult ei tulekski ju teha palju. Tuleks seada eesmärk minimeerida nende võimaluste hulk, kus inimene pole oma subjektist lähtuvatel (k.a psühholoogilistel) põhjustel iga kord võimeline sõlmitava tehingu kasulikkuse üle kainelt otsustama, ehk lihtsamalt öeldes – kus ta võib kergesti lolliks osutuda. Mõningaid sellesuunalisi seadusepügalaid ju on, aga nagu elu näitab, ei toimi nad alati tõhusalt. Seetõttu on vaja kaitsemehhanisme juurde. Äride endi hooleks seda jätta ei saa: lollid on neile liiga tänuväärne sihtgrupp. “Kits ei kõlba kärneriks”, ütleb üks teine vanasõna.
