JUHTKIRI: Elavate surnute öö
Mitmed mu tuttavad on aastaid kirunud, et miks küll tuuakse Eestisse mahakäinud lauljaid ja bände, kes olid popid 10 või 20 aastat tagasi. Retrofestival on ju sama hea nagu “Elavate surnute öö”. Puha muusikalised zombid!
Küsin seepeale, kas Anne Veski, Ivo Linna ja Tõnis Mägi on ka maha käinud.
Kirujad pööritavad silmi, et kuidas võin küll võrrelda mingit Saksa popbändi Tõnis Mäega, kuid mul pole vahet, sest nad mõlemad olid popid juba siis, kui olin teismeline, ning mõlema kuulamisel on iga minut täpselt sama pikk.
Vahe on vaid selles, et Kim Wilde ja C.C. Catch on minuealistele (40+) staarid koolipidudelt ja kultuurimajade diskodelt, kus toimusid esimesed armumised. Nad kinnistusid noorusaega, aastaid ei kuulnud me neist midagi.
Seevastu Veskit-Linnat-Mäge näeme kuust kuusse, hoiame neil meedia kaudu silma peal, vananeme üheskoos. Nemad ei ole maha käinud, sest nad pole meie orbiidilt kadunud.
Kriitikuid kuulates pole ma kunagi aru saanud, millal on ühel lauljal või bändil see “õige” aeg. Ikka ja jälle on esineja liiga roheline ning siis ühekorraga öeldakse, et ta on juba ületanud “parim enne” märgistuse.
Mind paneb see kõik mõtlema enda peale. Olen 17 aastat Ekspressis töötanud. See pole rekord, mõned kolleegid on siin kirjutanud kauemgi, aga ajakirjanduslikus mõttes olen tõesti dinosaurus.
Samas jällegi, mulle meeldib Ekspress, meeldib toimetuse mõtteviis, meeldivad lehe lugejad.
Vananeva rahvastikuga Eestis ei tunne ma end sugugi vanana, endistviisi tunnen uudishimu ja õhinat.
Kes ütleb, et “vana püss” ei pauguta? Oi, kuidas kommentaatorid irisesid F1 ässa Michael Schumacheri (43) kallal, kui ta uuesti võidu sõitma hakkas, aga hiljuti Monacos teenis ta jälle parima stardikoha ning nädalavahetusel Hispaanias tuli esikolmikusse.
Ja kes ei tea, siis see mahakäinud, juba 1984. aastal tippu tõusnud Alphaville esines Saksa edetabeli tippkümnes viimati sügisel 2010.
Irisejatele soovitan, et tehke järele, kui suudate! Ülejäänutele aga suvist lustimist!
