Kauaoodatud võimalus saabus möödunud nädalavahetusel, kui KPR pidas oma esimese põhimõttelisema kõne Lennart Meri konverentsil. Seal viitas välisminister Exeteri ülikooli obskuurse professori Alex Prichardi kirjutisele, mis käsitleb rahvusvahelisi suhteid loomult anarhistlikena ning toob esile anarhistliku välispoliitikakäsitluse plusse. KPR küsis oma kõnes, kas Krimmi annekteerimise, Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide ründamise ja ISISena tuntud terroristide tegevuse tulemusena ongi maailmakord asendunud anarhiaga? Ja vastas eitavalt.

Siis see juhtuski. Anarhismiprofessor polnud välisministriga nõus. Mida veel tahta – välismaa ülikooli professor ütleb, et Keit Pentus-Rosimannus pole tema akadeemilisest välispoliitikakäsitlusest aru saanud. Mis tõestust on veel vaja, et välisministril puudub piisav pädevus selle peene ameti pidamiseks?

Prichard, kes peab anarhismi rahvusvaheliste suhete “realistlikuks”, isegi “konservatiivseks” käsitluseks – rahvusvahelisel areenil tegutsevad ju suveräänsed institutsioonid, kes justkui üksteisele alluda ei saa –, ei olnud rahul sellega, et ühe suveräänse väikeriigi välisminister esitab talle klassikaliselt liberaalse vastuväite, mille järgi ühishuvid, vastastikused sõltuvussuhted ja jagatud väärtused riikide vahel võivad luua ühisrinnet, korda. KPR väitis, et rahvusvahelise üldsuse reaktsioonid Venemaa agressioonidele näitavad: riikide ühtsus pigem kasvab kui kahaneb. Skeptilisemad “realistid” näevad ümberringi muidugi kasvavat (või paratamatut) anarhiat.

KPR on end liberaalsena määratleva Reformierakonna liige. Koalitsioonilepingu välispoliitika peatükis on kirjas, et koalitsioon tegutseb aktiivselt “liberaalsete põhiväärtuste” kaitsmisel ja edendamisel üle maailma. Mitte sotsiaaldemokraatlike ega konservatiivsete, rääkimata anarhistlikest. Lugege Prichardi artikkel lõpuni: ta nendib, et liberaalid, kes otsivad rahvusvahelistes suhetes võimalusi korra loomiseks ja koostööks, võivad anarhiale isegi kasulikuks osutuda! Ja et liberaalidel on anarhistidelt palju õppida. Nagu näha, on KPR algust teinud – vähemalt ühe nende teosega.

Ühesõnaga, KPRi esimesest kõnest saime teada, et ta on liberaal, idealist, ja julgeb välispoliitikas ka mõne akadeemikuga debatti astuda. Liberaalsus, idealism ja julgus – need on tänapäeva Reformierakonnast pärineva ministri puhul lausa komplimendid.