Kunstnik Marko Mäetamm tõdes eelmise Eesti Ekspressi persooniloos meie ühiskonnas viimasel ajal eriti tugevalt väljalöönud sallimatusest rääkides: „Kõik on nii dualistlik ja mustvalge“. Kui sa pole meie poolt, oled vastu. Kui sulle ei meeldi, et spordiuudiseid on teles nii palju, siis sa vihkad sporti. Punkt.

Ütlen siinkohal – see, et ma armastan kultuuri, ei tähenda, et ma vihkan sporti. Ma olen teinud sporti väga varasest lapsepõlvest alates, vahel intensiivsemalt, vahel pikemaid pause vahele jättes. Viimasel ajal olen veetnud igal nädalal ühe hommiku ja ühe õhtu spordiklubis higistades. Muide, väga sageli kohtan spordisaalis kedagi, keda liigitatakse tegevusala põhjal kultuuriinimeseks.

Selle nädala Areeni kaaneloos kirjutab Ekspressi ajakirjanik Dannar Leitmaa spordiraamatutest. See on just see kirjandus, mida tema palju loeb ja hästi tunneb. Paljud ehk kirtsutavad nina ja on veendunud, et spordiraamatute puhul on juba eos tegu kõige muu kui kirjandusega. Ma ei ole nõus. Kaasahaaravaid lugusid, millest midagi ehk kogu eluks kõrva taha panna, saab kirjutada igast eluvaldkonnast. Pädevat ja hea sulega autorit on üldjuhul teemast sõltumata huvitav lugeda.

Üks esimesi spordiraamatuid, mida lapsena lugesin, oli Ron Clarke’i „Imeline minut“, Paavo Kivise järelsõnaga. Kui õigesti mäletan, sain selle kingituseks oma kergejõustiku treeningrühma jõulupeol. Olen siiani veendunud, et lapse-ja nooruspõlves mõne spordialaga pühendunult tegelemine annab hea baasi hilisemas elus hakkamasaamiseks. Tahtejõud. Järjepidevus. Seatud eesmärkide poole püüdlemine. Sihikindlus. Kõike seda on vaja „mitmevõistluses“ nii spordirajal kui elus.

Areeni kaaneloo autorina debüteeriv Dannar oli minu kursusevend Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas. Toona, üle kümne aasta tagasi veetsime tihtipeale oma õpingutest vaba aega telekast jalgpalli vaadates. Me olime mõlemad Hispaania jalgpallikoondise fännid.