Selle tulemusena saab spordipublik huviga jälgida erinevate treenerite eriti mahlakaid sõnavõtte, mis viimase aja näidete põhjal peamiselt suunatud teiste treenerite vastu.

Kõikide sündmuste ja sõnavõttude keskmes on ajakirjandus, kelle leib nendes mahlakates väljendites ju seisnebki. Täna avaldas Õhtulehe sporditoimetuse juht Andres Vaher Õhtulehe blogis arvamuse "Kossutreenerid, andke aga üksteise pihta tuld!", mille sisuks on väidetavalt korvpalliliidu soov mõnda treenerit ohjeldada ning suukorvistada ning selle tegevuse taunimine.

Selgusetuks jäi, et millele toetudes väidetakse, et EKL soovib kedagi karistada või suukorvistada?

Lähemalt sisust: "Sõber ristis Kalevi ja Rocki tühikargajateks. Tulemuseks arutelu, kas tuua Rakvere lõuapoolik alaliidu aukohtu ette või mitte." Minu küsimus on, et kes ja kus arutas seda, kas Sõber tuua aukohtu ette?
 
Ma sain ühel hommikul kõne sellesama Õhtulehe ajakirjanikult ja selle aukohtu idee pakkus viimane mulle ise välja, küsides: "Kas Sõber läheb nüüd aukohtusse selle tühikargajate väljendi pärast?". Selgitasin temale, et aukohust ei juhi EKL sekretariaat ega ka juhatus. Sinna saab iga alaliidu liige teha avalduse, mille tulemusena aukohus avaldust arutab. Hetkel ei ole minu käsutuses ühtegi avaldust ega infot, et keegi seda teha plaanib, aga ma ei saa seda välistada, et keegi seda teeb. Järgmise päeva lehes seisis: "Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel Loide möönab, et järgmisel nädalal kogunev alaliidu aukohus võib muu hulgas arutada ka Rakvere Tarva peatreeneri Andres Sõbra vürtsikaid väljaütlemisi pärast poolfinaalseeria esimest mängu".  Tuleb au anda ajakirjaniku oskusele olematust kohast päris ilus lugu teha. Tulemuseks hunnik klikke sellele artiklile ja murelikke kõnesid alaliitu: "Kas tõesti peatate nüüd Sõbra treenerilitsentsi?".

Blogist järgmine lause: "Huvitav, mil moel kossujuhid siis nüüd reageerivad?" (Allan Dorbeku väljaütlemiste kohta). See on ju päris selge väljakutse, et pange mehele nüüd mingi nätakas ära! Kasvõi hoiatus. Ka hoiatusest saaks väga mahlaka loo teha!

Ühes osas on Vaheril õigus, et "totaalne suukorvistamine pole hea". Ja seetõttu pole EKL kunagi seda ka praktiseerinud. Meistriliiga on paaril korral määranud suu pruukimise eest karistuse mõnele treenerile, kuid sellisel juhul on tegu olnud mänguhoos kellegi alusetu solvamisega ja tavaliselt on patustaja hiljem oma tegu kahetsenud ning vabandanud.

"Alajuhid võiks ja peaks aru saama, et Sõbra-sugused kujud teevad alale ainult head. Praegune publikumagnet Tarvas poleks kõrvaltvaataja jaoks pooltki seda, mis ta on Sõbraga." Julgen väita, et korvpalliliit saab sellest päris hästi aru, et Sõber on Eesti korvpallile kasulik, kuid meie vaatevinklist on lisaks mahlakatele väljaütlemistele Sõber ka korvpallitreener, kes on Eesti korvpallile kinkinud mitu mängijat. Pigem tekib küsimus, kas ajakirjaniku arvates saab iga klubi publikumagnetiks, kui selle etteotsa panna mõni mahlaka suuvärgiga tegelane? Sellisel juhul peaks olema ju nii mõnegi pallimänguliiga publiku puudusele lahendus leitud!

Korvpalliliidus kehtib käitumise osas reeglistik, mis on toodud eetikakoodeksis. Selle  eesmärgiks pole kellegi suukorvistamine vaid muuhulgas pahatahtlike, ebaõiglaste ja solvavate kommentaaride ärahoidmine korvpallipere teiste liikmete aadressil. Selle põhjus on ka üpris loogiline - selleks, et inimesed sooviks antud perekonda kuuluda, peaks neile seal meeldima.

Mis puudutab konkreetselt Andres Sõbra "tühikargajate" kasutamist, siis siinkohal on ajakirjandus ju ise kokku kogunud suure enamuse osapoolte arvamusi. Aivar Kuusmaa, keda Sõber väidetavalt selle väljendiga lohutada üritas, taunis antud sõnakasutust ja soovitas sellised väljendid omavahelistesse vestlustesse jätta. Kalevi ja Rocki treenerid ning juhtkond soovitasid neid väljendeid mitte liiga tõsiselt võtta. Hukkamõist tuli ka Allan Dorbekult, keda ennast ei saa just sõnaosavuse puuduses süüdistada, kuid sellest hoolimata on teema terve nädala jooksul "kuum" ja leiab jätkuvalt ruumi ajalehes.

Ajakirjanikud on mu arvates teinud uskumatult head tööd, kirjutades nii mängudest kui nendele järgnenud sõnavõttudest lugusid, mis lummavaid spordisõpru. Kuid osad neist lugudest elavad juba täiesti iseseisvat elu ja hakkavad kaotama seost tegelikult juhtunud sündmustega. Samas pole mõtet ajakirjanikele ka midagi ette heita, ka nende emotsioonid möllavad samuti nagu fännidel, treeneritel ning mängijatel. Ja see ongi ju korvpalli play-offide eesmärk.